Kuidas illegaalist sai Wall Streeti staar

Märtsis 32aastaseks saav Julissa võib oma eduka Wall Streeti karjääri eest tänusõnad öelda võltsdokumentidele, mille ta ostis ühest suvalisest korterist Texase osariigis. Olles töötanud Goldman Sachis seitse aastat,  tõusis ta algsest praktikandi kohalt asepresidendiks ning seejärel Merrill Lynchi direktoriks. Kui tema isa 2007. aastal, vaid mõned tunnid pärast perelt saadud telefonikõnet, suri, ei saanud ta lahkuda Mehhikosse oma isa ära saatma, sest tal olid taskus fiktiivsed dokumendid. 

USAsse saabumine

Julissa oli 11, kui ta Mehhikost USAsse San Antoniosse saabus. Hoolimata sellest, et ta oskas inglise keelt üksnes algtasemel, liitus ta kiiresti erinevate sporditiimidega ning õpilasnõukoguga. Aktiivne on ta tänase päevani, tegeledes usinalt spordiga. Julissa lõpetas Texases asuva ülikooli.

Alustades Goldman Sachsis praktikandina, pakuti talle õige pea täiskohaga töökohta, mille Julissa mõistagi vastu võttis. Suurt rõõmu varjutas aga hirm, et tööandja võib uurida tema tausta ning USAs elamiseks vajaliku rohelise kaardi ehtsust. Goldman Sachs ei avastanud tema saladust aga kunagi.

Julissa on pärit väikesest Taxco linnast, mis on Mehhiko pealinnast Mexicost umbes 160 kilomeetri kaugusel. Naise vanemad sattusid USAsse San Antoniosse üsna sageli, kuna tegelesid ehete müügiga. Vanemad hankisid ka väiksele Julissale turistiviisa ning nii sai tüdruk vanematega USAsse sõita. Nad jäidki Ameerika Ühendriikidesse ning mõne aasta pärast neiu turistiviisa aegus. „Ma teadsin, mida see tähendab. Minust sai dokumentideta isik,“ meenutab Julissa. Noor neiu ei tahtnud USAst kuidagi lahkuda ning püüdis oma viibimist riigis teha seaduslikuks iseäralikke meetodeid kasutades: paludes oma vanemaid, et nood lubaksid tema sõbranna perel ta lapsendada või hoopiski abielluda ühe geiga, kes nende pere heaks töötas. Vanemad ei kiitnud kumbagi plaani heaks.

Julissa tahtis rikas olla. „Mul oli peas selline idee, et kui ma suudan end üles töötada ning olla edukas ja rikas, pole vahet, et mul dokumente pole,“ ütleb ta. „Ma arvasin, et kui mul on hunnik raha, siis mind aktsepteeritakse,“ lisab naine.

2001. aastal kolisid Julissa vanemad tagasi Mehhikosse. Vanematest jäi maha toiduäri, mille neiu üle võttis. Igal reedel sõitis ta San Antonio turule, et müüa koogikesi. Ja igal pühapäeval naases ta Austinisse, et saadud rahaga kooli ning üüri eest tasuda.

Õige pea seisis naine silmitsi uue probleemiga. Turistiviisa oli aegunud ning et jätkata ülikoolis, mille koha oli ta läbi õnne saanud, tuli midagi ette võtta. Selgub, et see polnudki keeruline. Õige pea avastas ta end ühe suvalise kortermaja elutoast, kus talle roheline kaart vormistati. Paari nädala pärast oli temast saanud fiktiivsete dokumentide omanik.