Tüli Piusa koopas

Artikkel

- Uudised
- Mari Mets
- 16. märts 2015 kell 10:30
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tüli Piusa koopas
Ainsana külastajatele avatuks jäänud Piusa koobastiku Muuseumikoopa sisustamiseks pani õla alla EAS, kuid nõudis hiljem osa toetusest tagasi.Foto: Hendrik Osula/Delfi/Eesti Ajalehed
Hoolimata kohtuvõidust EASi üle, kes nõudis väikeselt Orava vallalt tagasi osa Piusa koopa sisustamiseks antud toetusest, maksis Orava seitse aastat kestnud vaidluse järel sügisel raha nõutult tagasi.
Sama raha kandsid Orava ja EAS üksteise kontodele edasi-tagasi kolm korda. Enam kui 15 000eurose tagasinõudeni viinud tüli põhjustasid muu seas vana liivakäru ja avaliku konkursi puudumine tulevasele muuseumile sisustaja leidmiseks.
Enamik Põlvamaal Orava vallas asuvatest vana liivakaevanduse käikudest ehk Piusa koobastest suleti külastajatele 2006. aastal. Koopasuud on telliskividega kinni müüritud. Avatuks jäi vaid vaateplatvormiga Muuseumikoobas, millesse korraliku muuseumi loomiseks hakkas Orava juba 2007. aastal võimalusi otsima.
Selleks taotles vald, kelle mulluses ligi 770 000euroses eelarves ületasid kulud 10 000 euro võrra tulusid, toetust EASilt, kes määras Oravale koopa korrastamiseks 491 378,64 eurot ehk üle 7 miljoni Eesti krooni. Raha oli ette nähtud Muuseumikoopa kolme uuenduse jaoks: külastuskeskuse loomine, näituse tehniline lahendus ja videoprogrammi tootmine.
Hange läks otse Ahhaa keskusele
2012. aasta oktoobris tuli EASilt Oravale 15 417,42 euro suurune tagasinõue. Põhjenduseks tõi EAS, et vald oli kasutanud koopasse ekspositsiooni tegija leidmiseks väljakuulutamiseta läbirääkimistega riigihanke menetlusliiki, mis tähendab, et Orava ei kuulutanud välja avalikku konkurssi, vaid valis projektile ise sobiva elluviija. Seda võib aga kasutada vaid väga hästi põhjendatud juhul kindlate kunstiliste ja tehniliste iseärasuste tõttu, mis tähendab, et vaid üks kandidaat sobibki projekti läbi viima.
Samas oli Orava vald ise lasknud allhankena teha uuringu, millest selgus, et ekspositsiooni võiksid teha nii Ahhaa keskus, Eestimaa Looduse Fond (ELF) kui ka Eesti Loodusmuuseum. Kuna siseministeerium Orava vaidlustust EASi tagasinõude kohta ei rahuldanud, pöördus vald täpselt kahe aasta eest märtsis kohtusse.
EASi peajuristi Evelin Pärn-Lee sõnul nõuti toetust tagasi peamiselt seetõttu, et valla enda tellitud analüüsist selgus, et turul on ka teisi võimalikke pakkujaid peale Ahhaa keskuse. Seega ei olnud põhjendatud korraldada hange ainult ühe pakkujaga.
Orava vallavanema ametit 2013. aasta suveni pidanud reformierakondlane Ülo Plakso aga ütleb, et erinevalt teistest kandidaatidest oli Ahhaa keskus värskelt oma ekspositsiooni loomisel interaktiivsuse ja teaduspoole kokku sidunud.
„Eestis pole teist sellise pädevusega pakkujat. Ahhaaga otse kokku leppides saime jooksvalt ekspositsiooni koostada ja üles panna. Kui me oleks avaliku hanke teinud, oleksime pidanud ekspositsiooni projekti valmis tegema ja siis korraldama uue hanke, et leida ehitaja. Me poleks teadnud, mis sealt üldse välja tuleb,“ sõnab Plakso.
Pahatahtlikkus või oskamatus riigihanget korraldada
Kristina Laarmaa, advokaadibüroo Varul vandeadvokaat
Toetuste tagasinõudmisel on enim levinud toetuse saajate rikkumised riigihangete läbiviimisel. Oma praktikas märkan sagedasemate eksimustena vigu hankelepingu muutmisel, hangete osadeks jagamisel lubamatul moel ning väära hankemenetluse rakendamist või jäetakse hange ülepea korraldamata.
Seejuures ei piirdu probleem vaid toetuse saaja teadmatusega, vaid oluliseks praktiliseks küsimuseks tuleb lugeda ka seda, et sageli on toetust andev asutus olukorraga tuttav juba jooksvalt ning isegi andnud oma heakskiidu vastavale toimingule, ent hilisema kontrolli käigus täpsemalt süüvides tuvastatakse rikkumine ja tehakse toetuse tagasinõudmise otsus. Kas uue perioodi struktuuritoetuste regulatsioon ja peatselt uuenev riigihangete seadus võiks olukorda parandada, näitab aeg.
Tagasinõue tuli lõpparuande kinnitamise järel
Kaebuses, mille vald kohtusse esitas, seisis, et kuna EAS pärast lõpparuande kinnitamist rohkem järelevalvet ei teinud, võis Orava veenduda, et projekti menetlused on tehtud nõuetekohaselt.
„Neil oli kaks aastat aega öelda, et midagi on valesti, aga nad tulid isegi tähtaegadest üle. Eelnevalt nad kooskõlastasid ja kiitsid kõik heaks, aga hiljem ütlesid, et nii ei saa teha. Ju neil oli vaja raha kusagilt tagasi saada,“ lausub Plakso.
Pärn-Lee EASist aga on seisukohal, et kui ka EAS jooksvalt kõiki projekti aruandeid kontrollib, ei saa tekkida vallal õigustatud ootust, et pärast ei tule eksimuste, pettuse või hankereeglite rikkumise avastamisel tagasinõuet.
Kohus ei rahuldanud valla kaebust tähtaja ületamise kohta. Tallinna halduskohtu esimehe Kristjan Siiguri sõnul on tagasinõudeid puudutavates otsustes asutud seisukohale, et Euroopa Liidu riigihankenormide rikkumise puhul on toetuse tagasinõudmise kõige lühem võimalik aegumistähtaeg neli aastat – selle jooksul ei saa tekkida ootust, et tagasinõuet ei esitata.
Tüliõunaks ootamatult välja ilmunud vana kaevandusvanker
Järgmine EASi ja Orava vahel paksu verd tekitanud asi oli vana liivakäru ehk vagonett.
„Tegime ekspositsiooni ja ootamatult tuli välja inimene, kes ütles, et tal on olemas ehe Piusa vagonett. See on vanker, millega omal ajal Piusa koobastest liiva välja veeti. Leppisime EASiga lisakulutuse kokku, EAS pani sinna rattad ja alusraami alla,“ räägib Plakso.
Pärn-Lee aga ütleb, et vald sai ootamatult vagoneti ning arvas, et ei pea järgima selle soetamisel riigihankeseadust, viidates paragrahvile, mille järgi tuleb osadeks jaotatud riigihankel iga osa kohta eraldi hankeleping sõlmida.
„Töö lõppjärgus uut hanget välja kuulutama hakata oleks olnud täiesti jabur. Restaureerimine maksis EASile umbes 10 000 krooni, nad ei maksnud välja ju ühtegi raha, mis polnud kooskõlastatud,“ vastab Plakso.
Pärn-Lee sõnul saab EAS aru, et projekti käigus võib selguda muudatusvajadusi, kuid ilmselgete rikkumiste puhul ei saa nad jätta tagasinõudeid tegemata, sest Euroopa Komisjon auditeerib nende tööd ning see tuleb kohe välja, kui EAS on jätnud ilmselgete rikkumiste puhul tagasinõude tegemata. EAS selgitas vastulauses, et Euroopa Komisjonis on erilise tähelepanu all rikkumised, kus on piiratud võimalusi hankes osaleda.
Orava vald
Asub Põlvamaal Tallinnast 285 kilomeetri kaugusel Eesti-Vene piiri vahetus läheduses
Elanikke on rahvastikuregistri andmetel 2014. aasta septembri seisuga 768
Pindala on 175 km2 ja vallas on 30 küla
Vallavanem on Riina Sabalisk (EKRE)
Orava vallas asuvad looduskaitsealused Piusa koopad, kus kaevandati 1922-1976 klaasiliiva
Kohtus sai otsustavaks juriidiline nüanss
Seda, et kahju tekkimine on eelduslik, ütleb EAS ka kohtus, põhjendades, miks nad ei arvutanud kokku täpset summat, kui palju kahju Orava hankereeglite rikkumisega tekitas.
Orava viis kohtus võidule see, et EAS ei kaalutlenud kohtu hinnangul oma tagasinõude otsuses piisavalt. "Tagasinõude määrus kasutab väljendit „võib tagasi nõuda“, mida kohus käsitleb kaalutlusõigusena. Kui tehakse tagasinõue, tuleb esitada kõik kaalutlused, mille alusel tagasinõue tehakse ja tuleb ka selgelt väljendada, miks ei esine neid argumente, miks mitte tagasi nõuda," selgitab Pärn-Lee.
"Meie hinnangul on EASi kaalutlusõigus redutseeritud väga väikeseks, sest kui hankereegleid on ikkagi rikutud, ei saa me öelda, et rikkumine on väike. Kui meil pole võimalik kahju suurust välja selgitada, siis võtame aluseks Euroopa Komisjoni välja töötatud protsendid: näiteks kui kõigile huvilistele avatud hanke asemel on pakkumine suunatud ühele teostajale, siis nõutakse tagasi 25%,“ lisab ta.
Kohtu esimehe Kristjan Siiguri sõnul ei ole asunud kohus seisukohale, et EAS ei oleks tohtinud toetust tagasi nõuda. Küsimus oli selles, et ei nähtunud, kas ja millistel kaalutlustel EAS seda teha otsustas. „Sellest tulenevalt piirdus kohus tõdemusega, et EAS lähtus toetuse tagasinõudmise otsustamisel pelgalt faktist, et toetuse saaja oli toime pannud mingisuguse rikkumise. Selline kaalutlusviga võis lõppkokkuvõttes viia EASi vale otsuse tegemiseni ning see tõigi kaasa otsuse tühistamise,“ selgitab Siigur.
Uus vallavanem lõpetas kassi-hiire mängu
Hoolimata valla kohtuvõidust 2013. aasta augustis, saatis EAS Oravale uue tagasinõude sel sügisel. Selleks ajaks oli vald korra EASile toetuse tagasi maksnud, kohtus kaotamise järel oli EAS omakorda raha koos intressidega jälle Oravale tagasi kandnud ning nüüd nõudis EAS sama tehingut kolmandat korda.
Orava praegune vallavanem, Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda kuuluv Riina Sabalisk ütleb, et sügisel maksid nad raha tagasi. „Vald suutis selle maksta enda eelarvest. Ei ole mõtet tuuleveskitega võidelda. Paragrahv on alati kahe otsaga ja leitakse see nüanss, mida vaja. Me pidasime õigeks kulusid mitte rohkem juurde tekitada,“ sõnab Sabalisk.
Septembris 2014, mil vald tegi EASile tagasimakse, oli Orava vallas rahvastikuregistri järgi 768 elanikku ning valla võlakoormus 269 902 eurot, mis teeb iga elaniku kohta 358 eurot võlga.
Kohtumenetluses, kus EAS kaotajana oleks pidanud tasuma Orava õigusabikulud, unustas valla jurist Plakso sõnul kulude dokumendid kohtumaterjalidesse lisada, seega ei saanud vald EASilt ka 3000 eurot õigusabi kulusid välja nõuda.
Seitse aastat kestnud vaidluses jäi vald vahepealsest kohtuvõidust hoolimata kaotajaks.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Kohus
Hetkel kuum