OMX Baltic−0,17266,92
OMX Riga−1,49866,71
OMX Tallinn0,141 739,38
OMX Vilnius0,00993,09
S&P 5001,115 459,1
DOW 301,6440 589,34
Nasdaq 1,0317 357,88
FTSE 1001,218 285,71
Nikkei 225−0,5337 667,41
CMC Crypto 2000,000,00
USD/EUR0,000,92
GBP/EUR0,001,18
EUR/RUB0,0093,47

OMX Baltic−0,17266,92
OMX Riga−1,49866,71
OMX Tallinn0,141 739,38
OMX Vilnius0,00993,09
S&P 5001,115 459,1
DOW 301,6440 589,34
Nasdaq 1,0317 357,88
FTSE 1001,218 285,71
Nikkei 225−0,5337 667,41
CMC Crypto 2000,000,00
USD/EUR0,000,92
GBP/EUR0,001,18
EUR/RUB0,0093,47

25.03.15, 13:00

Riik kirvega pakendituru kallal

Aasta algusest kehtima hakanud pakendiseaduse muudatus, mis kohustab pakendiettevõtjaid maksma audiitorile pakendiregistrisse kantavate andmete kontrolli eest, on ettevõtjad ajanud väga tigedaks.

Koit Brinkmannajakirjanik

Nikander ja Wiinikka Eesti OÜ juhatuse liige Kalle Kalmann.

Nikander ja Wiinikka Eesti OÜ juhatuse liige Kalle Kalmann. Foto: Raul Mee

Tasub teada

Riigikontroll leidis 2010. aastal, et ebapiisava järelevalve tõttu ei täitnud Eesti riik 2009. aastal Euroopa Liidu pakendijäätmete taaskasutuse sihtmäärasid.

Riigikontrolli ligikaudse arvutuse kohaselt võinuks riik 2009. aasta eest ettevõtetelt sisse nõuda ligi 64 miljonit eurot pakendiaktsiisi, kuna pakendijäätmeid oli kogutud ja taaskasutatud vähem kui vaja.

See raha jääb siiski riigikassasse laekumata, kuna riiklik järelevalve pole suutnud tuvastada rikkujaid ega ole teada, millised ettevõtted ei ole oma kohustusi täitnud.

Selleks, et pakendiaktsiis täidaks eesmärki – sunniks ettevõtjaid oma pakendeid nõutud ulatuses kokku koguma ja taaskasutama -, soovitas riigikontroll nõuda pakendiaktsiisi kohe, kui pakend turule tuuakse.

Selleks tuleb aga tõhusamalt kontrollida pakendiettevõtteid ja nende esitatud andmeid.

Selle aasta algusest kehtima hakanud pakendiseaduse muudatusega peavad pakendiettevõtted tellima pakendiregistrisse esitatavate andmete audiitorkontrolli.

Hiljuti toimus kaubandus-tööstuskojas pakendiauditi teemal ka üks kohtumine. "Arutelu läks kohati päris tuliseks,“ kirjeldas kokkusaamise õhkkonda Nikander ja Wiinikka Eesti OÜ juhatuse liige Kalle Kalmann. Rahulolematute ettevõtjatega kohtusid keskkonnaministeeriumi, audiitorite koja ning ühe taaskasutusorganisatsiooni esindajad.

Teema, mis paljusid pakenditega tegelevaid ettevõtjaid närvi ajab, on aasta algusest kehtima hakanud pakendiseaduse muudatus, mis kohustab pakendiregistrisse kantavate andmete audiitorkontrolli. Tellib ja maksab selle eest iga ettevõte ise.

Ehk kui riigikontroll tunnistas juba 2010. aastal, et riiklik järelevalve on ülinõrk, siis nüüd lahendas riik probleemi selliselt, et kontrollikohustus lükati erasektorile. Auditeerimiskohustus on juba 2014. aasta andmete esitamisel.

„Ametnikud on mugavustsoonis ja eraettevõtjad peavad selle kinni maksma. Makse peab õiglaselt maksma, aga ausaid maksumaksjaid ei tohi ebamõistlikult koormata,“ pahandas Kalmann.

Tema juhitav ettevõte on pakendite kogumise kohustuse delegeerinud Eesti Pakendiringlus MTÜ-le ning eelmise aasta eest maksid nad taaskasutusorganisatsioonile 320 eurot (erinevaid pakendiliike kokku oli 3,2 tonni). Kuid selle aasta algusest enam sellest kulust ei piisa.

Ettepanekud

Kalle Kalmanni ettepanekud pakendijäätmete taaskasutuse sihtmäärade täitmiseks:

Pakendiaruande auditeerimise nõue praegusel kujul tuleks seadusandjal tühistada. Hea võimalus initsiatiiviks oleks uue riigikogu sellel fraktsioonil, kes ei pea ennast ainult sõnades ettevõtluse sõbraks, vaid seda ka tegudega näitab.

Keskkonnaministeerium koostöös maksu- ja tolliametiga võiks keskenduda riskianalüüsi põhjal eelkõige firmadele, kes tõenäoliselt peaksid kvalifitseeruma pakendiettevõteteks, kuid kes pole siiani ühtegi pakendiaruannet esitanud ega vastavat rahasummat taaskasutusorganisatsioonile tasunud. Järgmiseks tuleks üle vaadata ilmselgelt ebareaalseid pakendikoguseid deklareerinud ettevõtjad.

Pakendiettevõtete esitatavate pakendiaruannete pistelist riskianalüüsil põhinevat kontrolli võiks teha ainult riigiasutus (keskkonnaministeerium, maksu- ja tolliamet) ja see peaks olema pakendiettevõttele tasuta.

Pakendiaruande täitmise põhimõtteid võiks lihtsustada nii, et pakendiettevõte deklareeriks kogu perioodi vältel Eestisse toodud pakendi koguse, millest lahutatakse sama perioodi vältel Eestist välja viidud pakendi kogus. Nende vahe oleks tinglikult Eestisse ringlusse lastud pakendi kogus. See kaotaks ära teoreetilise vajaduse iga ümberpakitud ja Eestisse ringlusse lastud pakendi ülekaalumise järele.

Euroopa Liidu sisese kaubavahetuse kohta peaks piisavat taustainfot saama Intrastati aruannetest ning teiste riikide tollistatistikast. Sealt peaks saama tuletada ligilähedased pakendikogused, mis oleks riskianalüüsi alus.

Võimaldamaks Eesti pakendiettevõtetel väiksema haldus- ja rahalise kõrvalkuluta aidata keskkonnaministeeriumil taaskasutuse sihtarvusid täita, võiks ministeerium võtta üles algatuse, et Euroopa Liidu sees liikuva kauba arvetel oleks kaubasaatjal kohustus näidata pakendikogust nii kokkuvõtvalt kui ka pakendiliikide lõikes. Eriti oleks sellest abi, kui kunagi jõustub kohustus saata ja vastu võtta vaid masinloetavaid e-arveid.

Lisakulu ettevõtjatele

Mikroettevõtetele tekitas auditeerimiskohustuse seadusemuudatus vähemalt 800 eurot ja rohkem lisakulu aastas. Kuid suuremad ettevõtted peavad audiitoritele maksma kohati juba kuni kümme tuhat eurot, kinnitas toiduainetetööstuse liidu juht Sirje Potisepp.

„See on riigi tegemata töö, millega karistatakse järjekordselt ausaid ettevõtjaid ja see kõik kandub lõpuks toodete omahinda,“ lisas Potisepp.

Seadusemuudatuse kogukuluks ettevõtjatele on arvutatud ligikaudu kolm miljonit eurot aastas, mis makstakse audiitorfirmadele.

Praegu on taaskasutusorganisatsioonidele oma pakendite kogumise kohustuse delegeerinud umbes 3600 ettevõtet, kuid tõenäoliselt ei peegelda see tegelikkust.

Kaubandus-tööstuskoja peadirektor Mait Palts märkis, et see number, keda auditikohustus peaks puudutama, võib ikka kordades suurem olla kui 3600. Ehk mustalt tegutsejad ei deklareeri oma pakendeid ning neil ei tekkinud seetõttu kohustust ka pakendiaruandluse auditeerimiseks.

„Praegu kontrollitakse neid, kes niigi deklareerivad, samas jäetakse kontrollimata need, keda üldse pole orbiidil. Seda põhjendatakse sellega, et meil pole ressurssi ja võimekust. See on ausa ettevõtja suhtes äärmiselt ülekohtune,“ sõnas Palts.

Ka Kalmann on nõus, et osa ettevõtjaid on varjanud pakendite turuletoomist või ei ole deklareerinud kogu kogust, sest reaalset kontrolli ka ei olnud. „Järelikult praegune taaskasutussüsteem ei tööta,“ leidis ta.

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek ütles, et praegu on ligi 40 protsenti turule toodud pakenditest deklareerimata ning riigil jääb maksudena saamata suurusjärgus paarkümmend miljonit eurot aastas.

„Kui turule toodud koguste kontroll audiitorite abil on ettevõtetele liigselt kulukas, tuleb kaaluda Läti ja Leedu eeskujul pakendiaktsiisi osaliselt makstavaks tegemise mudelit ja selle kaudu üleüldist maksu- ja tolliameti kontrolli,“ lisas Eek.

Milline on kaubandus-tööstuskoja seisukoht auditeerimiskohustuse muutmiseks? „Praegune süsteem ei ole põhjendatud ja auditeerimiskohustuse kaotamine peaks olema uue riigikogu üks esimesi otsuseid,“ lausus Palts.

Kommentaar

Asi on tehtud kirvemeetodil

Toiduainetööstuse liidu juht Sirje Potisepp:

Esitasime seadusemuudatusele mitu aastat oma vastuargumente, aga keskkonnaministeeriumit absoluutselt ei huvita, kust tuleb Eesti ettevõtete konkurentsivõime. Ametnikud raporteerivad Brüsselisse, et meil on Euroopa Liidu keskmisest karmimad keskkonnanõuded. Me täidame neid. Jah, tore, aga selle maksavad kinni Euroopa Liidu ühed väikseima sissetulekuga tarbijad. Pakendite audit toob ettevõtjatele kaasa väga olulisel määral kulutusi ja see kulu läheb toote lõpphinda. Arusaadav, et keskkonnaministeerium selle probleemiga tegeleb, aga siin on asi ära tehtud ikka väga kirvemeetodil. Üldse ei arvestata, kes siis ikkagi Eesti riigikassasse raha toovad. Seadusemuudatuste mõte oli, et taaskasutusorganisatsioonide üle polnud piisavalt kontrolli. Kuid selle asemel, et ise teha kontrolli, mille eest meil saavad sajad riigiametnikud palka ehk seda raha, mida ettevõtted teenivad, lükkas riik kontrollikohustuse ettevõtete kaela. Minu meelest on see ebaõiglane.

Intervjuu

Küsimustele vastab keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek

Ettevõtjate arvates tuleks auditeerimiskohustus kiiremas korras seadusest välja võtta ja keskenduda hoopis pakenditurul mustalt tegutsevate ettevõtjate väljaselgitamisele?

Audit on just sellele küsimusele ka suunatud - tuvastada ettevõtted, kes siiani on pakendeid turule toonud, aga ei ole neid täielikult või osaliselt deklareerinud. Täna on olukord selline, kus väga oluline osa ehk ligi 40 protsenti turule toodud pakenditest on deklareerimata. See tähendab, et kellelgi pole ka nende pakendite osas taaskasutuskohustust.

Paljudes Euroopa Liidu riikides toimib süsteem selliselt, et pakendiorganisatsioonid auditeerivad ise oma klientide aruandeid, kuid Eestis ei ole see nii toimima hakanud ja seetõttu on pakendiauditi tegemise nõue ka tehtud.

Praegu oleme auditeerimise käigus saanud üksjagu tagasisidet, mis viitab sellele, et auditeerimine on väga vajalik, sest segadus pakendikoguste arvestamisel on väga suur. Enamasti on deklareeritud vähem, kui vaja, aga on ka juhuseid, kus on deklareeritud rohkem, kui vaja.

Selle aasta teisel poolel analüüsime auditeerimise tulemused läbi ja siis saame edasi vaadata, kas on tarvis pakendiseaduses sätteid muuta või mitte.

Mis puudutab aga ettevõtteid, kes väidetavalt pakendeid ei deklareeri ega ka telli auditeerimist, siis neil, kel on pakendiauditi aruanne esitamata (st ka taaskasutus tõendamata), tuleb taaskasutuse täitmata ja tõendamata osa eest maksta pakendiaktsiisi ning see summa on tõenäoliselt mitmeid kordi kõrgem, kui on turuhindadega taaskasutusteenus.

Kas ministeerium oskas seadusemuudatust tehes prognoosida, et väikestele ettevõtetele lisandub 800-1000 euro suurune kulutus pakendiaruandluse auditeerimise eest?

Sõltumatu pakendiauditi rakendamist on soovitanud ka riigikontroll juba 2010. aastal, hiljem on seda ettepanekut veelgi korratud. Pakendiseaduse muudatuse arutelude käigus oli küsimus konkreetselt kuludest arutlusel, sh riigikogu keskkonnakomisjonis, aga väga selget kalkulatsioonipõhist hinnangut ei olnud.

Audiitoreid esindava Audiitorkogu selgituste alusel sõltub kulu mitmest asjaolust. Keskmisena on hinnatud auditi tegemise kulu 50 €/t, töömaht sõltub oluliselt ettevõtte tegevusvaldkonnast, aga otseselt ka ettevõtte-sisesest aruandluse korraldusest.

Kui turule toodud koguste kontroll audiitorite abil on ettevõtetele liigselt kulukas, tuleb kaaluda Läti ja Leedu eeskujul pakendiaktsiisi osaliselt makstavaks tegemise mudelit ja selle kaudu üleüldist maksu- ja tolliameti kontrolli.

Kui suur võib olla praegu pakenditurult saamata jääv maksusumma? Kui suure osa sellest moodustavad nn mustalt tegutsejad ning kui palju võib olla aladeklareerimist?

Andmetes on tõlgendusruumi, aga see on suurusjärguna paarkümmend miljonit eurot aastas.

Kas praegune pakendite taaskasutussüsteem on ennast õigustanud või tuleks ka see süsteem üle vaadata?

Süsteem tugineb laiendatud tootjavastutuse põhimõttele, mida rakendab enamus Euroopa Liidu liikmesriike. Rakenduse üksikküsimustes on küll erisusi, aga siiski on see üldkasutatav mudel.

Raske on näha sellele ka lihtsaid alternatiive - v.a. täiesti riigi hallatud nn maksupõhine mudel, kus kõik pakendiettevõtjad maksavad pakendite turule toomisel materjalipõhise maksu, kõik ülejäänu korraldab riik, vajadusel läbi kohalike omavalitsuste. Hetkel toimib selline süsteem Ungaris.

Koit Brinkmann

Seotud lood

Sisuturundus

23.07.24, 12:25

30 aastat zombi-majandust: Jaapani valuutakriis kogub hoogu

Jeeni kurss kukkus dollarisse värske, 38 aasta madalaima tasemeni. Viimati kauples jeen nii nõrgal tasemel 1986. aastal. Riigis on alanud valuutakriis, mis on just praegu hoogu kogumas ning paneb valitsuse ja keskpanga väga raskete otsuste ette.