Nõukaaegsest laohoonest sai moodne tootmine

Hoone ehituse järelevalvega tegelenud Projekt ja Ehitus OÜ konsultandi Andre Liiva sõnul oli nõukogude­aegsel hoonel palju vigu ning sisuliselt tuli kogu hoone maha võtta.

Eelmisel aastal Äripäeva Gaselli tiitliga pärjatud EstNor avas aasta algul Kiilis palkmajatehase. Nii jõudis lõpuni kolm aastat tagasi alustatud kava koondada ettevõtte tootmisüksused ja kontor ühte kohta, eesmärgiga parendada ettevõtte logistikat ja tegevuse rentaablust.Pangalaen versus rendi- ja transpordi­kulud

Ehituseks vajaliku raha saamiseks võeti panga­laenu, omafinantseering oli vajalikus mahus olemas. Mikomägi ei kahetse enda sõnul ühtegi otsust. “Võtsime küll riski ja koormasime end suure pangalaenuga, ent samas jäävad ära rendi- ja transpordikulud ning pärast laenu tasumist on kõik hooned meie omad,” sõnas ta.

“Eks ehitaja sai siin enim pead murda, kuidas leida lahendus, et säilitada kandev karkass nii, et sellele saaks kinnitada tootmises vajalikud neli kraanat, sealhulgas kaks telfrit,” jätkas Liiva. See oli põhjuseks, miks oli vaja karkassi ja olemasolevaid konstruktsioone märkimisväärselt tugevdada, et anda neile kandevõimet ning uutele projekteerimisnormidele vastavaid omadusi, lisas ta.

Nõukogudeaegsel hoonel oli Liiva kirjeldust mööda mitmeid “hälbeid”, näiteks ilmnes pärast välisseina mahavõtmist, et mõni hoone tugipost oli rivist väljas koguni ­20–30 sentimeetrit. Liiva lisas, et tänu ehitusettevõtte pingutustele saadi hilisema välisviimistlusega kõik vähemasti visuaalselt enam-vähem sirgeks.

Mikomägi lisas, et kõik põrandad, seinad ning katused said uued. “Lisaks juurdeehituse osa – hoone ehitati umbes 600 m2 suuremaks, kui oli esialgne hoone, ning see osa sai täielikult uus,” lausus Mikomägi.

Liiva sõnul ei olnud tellijale olulisim hoone väline pool. “Kuna olulisem oli, et sellest saaks korralik ja toimiv tootmishoone, siis saigi kogu töö käigus rõhutud just hoone tootmiseks vajalikule kvaliteedile. Postide kõverus oli tegelikult näha vaid kõrguses, esmapilgul poleks võhiku pilk pruukinud midagi aru saada,” märkis ta.

Kogu ehituse kestel hinnati olukorda sagedasti ümber ning vastavalt sellele mindi töödega edasi.“Selle tingis asja­olu, et tellija poolelt selgus vajadus märksa suurema lao­pinna järele, kui alguses kavandatud,” selgitas Liiva. Ka Mikomägi tunnistas, et vahepeal tehti projektis muudatusi ja see tõi kaasa peamurdmist nii panga kui ka omavalitsusega.

Pikk plaanimine viis tulemuseni

Miko­mägi meenutab, et ettevalmistused terve ette­võtte toomiseks Kiili algasid juba neli aastat tagasi. 2011. aastal hakati kavandama uue tehase ja kontori ehitust Kiili valda, olemasoleva tootmise kõrvale.

Kinnistu kõrvale soetati uus kinnistu, projekteeriti firmale vajalik majatehas (1000 m2) ning kontor (200 m2). 2012. aasta lõpus oli hoone valmis. “Lõpetasime rendilepingud Harku tehase ja Tallinna kontoriga, 2012. aasta detsembris alustasime tööd uutes ruumides,” meenutas Mikomägi, kelle sõnul oli selleks hetkeks EstNoril kaks oma tehast ja kontor Kiilis.

Palkmajatehast renditi endiselt Siimustis, kuni aasta hiljem otsustati, et ka see tuleb Kiili kolida. Uue palkmajatehase tarbeks osteti hoonete vahetus läheduses olev kinnistu, kuhu möödunud aastal ehitatigi 1400 m2 suurune palkmajatehas. “Alates jaanuarist alustasime uues tehases tööd, praeguseks on meil Kiilis 3000 m2 tootmis- ja 200 m2 kontoripinda,” rõõmustas tegevjuht.

Mitu erinevat ehituspartnerit pingestab järelevalve rolli

Nõukogudeaegse hoone muutmisel tänapäevaseks tootmishooneks lõi kaasa kuus ehitajat, mis tegi muudatuste kooskõlastamise tülikamaks, nentis Projekt ja Ehitus OÜ konsultant Andre Liiva.Ehkki üldehitustööde peatöövõtja oli OÜ Halls Building, juhtis ja haldas Liiva sõnul kogu protsessi siiski tellija, koostöös ­Liiva endaga. “Eks kindlasti olnuks lihtsam delegeerida kõik ühele suurele ettevõttele, kes siis kõik detailideni ise alltöövõtu korras korraldab ja kohale toimetab. Kuna ehitus- ja eritöid tegi kuus-seitse erinevat ettevõtet, oli meil laual kuus lepingut, mille asjus siis pidevalt suhelda ja asju kooskõlastada tuli,” märkis Liiva.Kui tülikas paberimajandus välja jätta, olid kõik asjaosalised Liiva sõnul erakordselt paindlikud ja vastutulelikud. Suurim ebamugavus oli ehitusprotsessi nihkumine hilissügisesele külmale ja lumisele ajale, millega tavaliselt kaasnevad täiendavad mahukad lisakulud. Seekord aga suudeti kõik lisakulud kompromisslahenduste käigus ära hoida.

Autor: Kairi Oja, kaasautor