Restoranitest: Lyon üllatab fusion-köögiga

Vaadanud üle kondiitrileti, kus soolaste küpsetiste hulk piirnes kahega, otsustasin kõhtu täita a la carte menüü järgi.

Prantsusmaa-mäng on toonud menüüsse hübriidsed toidunimed nagu “La Baklažaan” ning “Le chevre ja salat”, aga ka põlisprantslased nagu les moules (ehk veinis hautatud rannakarbid koore-veinikastme ja krõbeda baguette’iga) ja cuisses de grenouille (ehk röstitud konnakoivad sidruni- küüslaugukastmega).

Pean ennast frankofiiliks, eriti mis puudutab gastronoomiat – no kes ei armastaks Prantsuse kööki! Nii et Lyoni menüü mõjus vägagi apetiitselt.

Eelroaks valisin bouillabaisse’i, Marseille traditsioonilise kalahautise. See keerulise nimega roog esineb meie restoranides üllatavalt tihti ja üllatavalt erinevates variatsioonides. Sama variatsioonirikkalt kõlab meie ettekandjate-kelnerite suust ka selle roa keeruline nimi.

Menüüs lubatud hautise asemel sain supi. Maitsva, safranise ja üsna mereannise, aga ikkagi vedelamat sorti leemekese. Mitte et mul supi vastu midagi oleks, vastupidi, see maitseb mulle väga, aga lubati ju hautist!? Päriselt ei suutnud leppida ka ürdivõiga, mis traditsioonilise bouillabaisse’i juurde kuuluva rouille’i (oliiviõlist, küüslaugust, safranist ja Cayenne’i piprast tehtud majoneesi) asemel suppi saatis.

Pearoaks valisin päevakala, tursa. Menüü lubas kala lisanditeks friikartuleid, ürdisalsat (salsa – hisp k kaste) ja tomatiduetti. Tomatiduosse kuulus üllatuslikult aga ka seesamimaitseline wakame-salat. Nii et õrna turska rünnati korraga kahelt poolt: alt Aasia maitsetega, ülalt Hispaania-Itaalia ürtidega. Friikartulid, prantslaste kuldsed lemmikud, kandsid aga angloameerika pitserit: need serveeriti paberisse pakitult.

Minu frankofiilne maitsemeel oli täielikus segaduses ega suutnud rahvusköökide paabelis kuidagi hakkama saada. Mitte et mul fusion-köögi vastu midagi oleks, aga menüü ja kogu Lyoni Prantsusmaa-mäng oli tekitanud teistsuguse häälestuse.

Magustoiduks eelistasin rammusale brüleekreemile ja oma maja jäätistele õuna-meringue’i musta küüslauguga. Must küüslauk oli menüüs jutumärkides, nii et pidasin seda mingiks koka trikiks. Trikk oli aga hoopiski see, et küüslauk oli täiesti olemas, ainult see kuulus lopsaka ja ülirammusa võikreemi koostisse, mida taldrikul oli rohkemgi kui beseed, kuid mille menüü maha vaikis.

Hindan kõrgelt noore peakoka loovust, seda ka siis, kui meie maitsed ei kattu, aga menüü ongi selleks, et koka fantaasiad võimalikult täpselt kirja panna, et külastajad saaksid toidust enne tellimist ülevaate. Seda eriti siis, kui seni Prantsusmaa-mängu mänginud Lyon on Prantsusmaa gurmeepealinna toidutraditsioonidest pika sammu kaugemale astunud. Kuigi juba seekordne muusikavalik oleks võinud anda vihje, et Lyon on Prantsusmaast eemaldumas: taustamuusikaks kõlasid valdavalt inglis- ja eestikeelsed laulud.