Jüri Mõis • 30. september 2015 kell 4:45

Miks mulle meeldivad pagulased?

Jüri Mõis  Foto: Raul Mee

Eesti tuleb muuta pagulastele atraktiivseks riigiks, kirjutab ettevõtja Jüri Mõis.

Eesti peamine tulevikustsenaarium näib olevat rahvaarvu vähenemise mõjudega toimetulek. Kuidas vähendada omavalitsuste, koolide, riigiametnike arvu? Kuidas uuendada dotatsioone, et lennuühendusi elus hoida? Jne. Kokkuvõtlikult võib seda nimetada riigi kestliku kahanemise strateegiaks.

Mitte ükski tõsiseltvõetav Eesti arenguvisioon ei näe rahvaarvu püsimist või suurenemist, pigem on küsimus, kas elanike arv langeb alla miljoni 2030. või 2040. aastatel. Selle vaate esindajatel on tõsised argumendid: rahvaarv väheneb niikuinii, sest loomulik iive oli, on ja jääb negatiivseks. Põgenikud-pagulased on kultuuriliselt kauged, vaat et ohtlikud. Ja ega nad siia jääkski, tõmbavad niikuinii varsti minema.

Eestis toetab põgenike vastuvõtmist 21% elanikest. Mina olen selle vähemuse hulgas. Miks?

Ei taha välja surra

Esiteks oleks julge immigratsioonipoliitika kõikide kahanemise ja hääbumise strateegiate alternatiiv. Kui võtta lipukirjaks, et niikuinii sureme välja, siis peaks hauaplaadid valmis lihvima, tumeda ülikonna koos papptallaga kingadega valmis panema ning hüvasti jätma.

Ei-ei. Ebasobivaid trende tuleb üritada murda, mitte nendega leppida. Ärgem pidagem Soome-Rootsi eeskujusid haldussuutmatuseks, vaid ikka läbimõeldud strateegiliseks valikuks. Immigrandid on viinud õitsengule USA, Kanada, enamiku ELi maid ja palju muid riike. Viiksid õitsengule ka Eestimaa. Immigrantide pärast pole sakslased jäänud vähem sakslasteks või rootslased vähem rootslasteks – ei jää ka eestlased vähem eestlasteks.

Kuritegevuse tõusu ja muude riskitegurite suurenemise vastuargumendiks on ennekõike statistika, mille kohaselt ei ole põgenikega eriliselt rohkem probleeme kui teiste inimgruppidega. Nende riskikäitumine on kohalikes oludes uus ja harjumatu, aga see on ühiskonna konkurentsivõime mõttes isegi hea – karastub ühiskond ja karastuvad meie inimesed. Maailmas ringi käies oleks tänu omadele immigrantidele mõningaid asju kergem mõista. Konkurentsis püsimiseks tuleb järjest rohkem maailmas ringi käia.

Kiire majanduskasu

Teiseks, kiire konkreetne majanduskasu. Paugupealt suureneb kohalik toiduainete, esmatarbekaupade ja tööjõuturg. Kinnisvara, eriti praeguse väheväärtusliku kinnisvara hinnad tõusevad või vähemalt paraneb likviidsus. Tänu immigrantide tulekule saab nendega enam-vähem võrdne hulk eestlasi oma elutingimusi parandada. Eks uustulnukad lähe väiksemate eranditega ka eluasemete pingereas esialgu kõige viimasesse otsa. Üsna pea suureneks Eesti üldine ärimaht – rohkem inimesi, rohkem firmasid, rohkem sidemeid, rohkem valdkondi, rohkem valikuid.

Ilusa unistuse tasemel on räägitud automaatidest ja robotitest, mis võiksid inimtöökohti asendada, nii et majanduse koguprodukt ei väheneks ja inimeste vähenemine jääks märkamatuks. Muidugi on üldine arengusuund selge –  rohkem roboteid ja automaate, aga on ka efektiivsuse mõõde. Automatiseerimine peab andma majanduslikku kokkuhoidu. Robotid on inimesest kiiremad, täpsemad ja neil on palju rohkem jõudu, aga nende  abil mis tahes tegevuse korraldamine ise on inimtööjõumahukas.

Seega, mis tahes unikaalsed väikesemahulised tööd on kasulikum jätta teha inimestele ka tulevikus ning täiustada käsitööriistu ja töökorraldusvahendeid. Eestis kui väikeriigis tuleb automatiseerimiseks kriitiliselt vajaliku mahu puudumine varem ette kui suuremas riigis. Ka sellest vaatenurgast, et väikeses langeva rahvaarvuga riigis on vähem automatiseerimise potentsiaali. Volkswageni või BMW tehast siia ei ehita.  Inimeste arvu vähenemist ei korva mitte miski. Elanike arvu vähenemisel on igal juhul majanduslikult halb mõju.

Omakasu on edasiviiv jõud

Kolmandaks, kapitalismi toimimise üks põhireegel on, et iga inimene ja firma peabki langetama otsuseid, mis on talle majanduslikult kasulikud. Igaüks ajab taga „omakasu” – see ongi valem ja nähtamatu käsi, mis paneb vaba turumajanduse toimima. Mis on sulle endale kasulik, on kasulik kogu ühiskonnale.

Isikliku majandusliku käekäigu peale mõtlemine on see jõud, mis ajab noored ülikoolidesse ja sunnib ettevõtteid eksportima. Põgenikud, kes praegu pressivad Saksamaale, püüavad oma elujärge parandada ja näitavad sellega, et kannavad endas täielikult läänelikke kapitalistlikke väärtusi.

Tegelikult on pea võimatu jagada migrante põgenikeks ja majandusmigrantideks. Praegu liikvel inimestel on nii majanduslikud kui ka poliitilised ja turvalisuse kaalutlused. Igatahes ei tohi hurjutada, et Ungari ja Kreeka neile ei sobi, kui nad tahavad Saksamaale, kus on paremad toetused. Igaüks peabki vaatama, kuidas oma tulusid maksimeerida – ja seda need inimesed teevadki. Pigem oleks meil vaja vaadata, kuidas  Eestit teha Saksamaa, Rootsi ja Soome kõrval samuti atraktiivseks  põgenike sihtriigiks.

Eesti lööb õitsele

Kui pagulastemaatika kevadel valitsuses jutuks oli, hinnati Eesti maksimaalseks põgenike vastuvõtmise võimeks 65 inimest. Sealt saati on iga paari nädala tagant käidud välja natuke suurem Eesti pagulassuutlikkuse number: meenub 156, siis 326, siis 373, viimati juba 555.

Lihtne matemaatika ütleb, et kui ELi saabub 5 000 000 põgenikku, peaks Eesti neid proportsionaalselt vastu võtma 10 000. Kui oleks 10 000  inimest aastas, annaks see kohalikule majanduselule tuntava positiivse tõuke, nii et võime hakata rääkima taas Eesti õitsengule viimisest.

Seni aga tuleb käsitleda nn rahvusliku pääsemise põhistsenaariumina Tallinna-Helsingi tunneli rajamist ja muul viisil Soome ja Eesti lähenemist, et mitte öelda Tallinna suubumist Helsingisse, et eestlased saaksid kasutada soomlaste (ja sisserändajate) loodud rahvusvahelist taristut, näiteks suur rahvusvaheline lennujaam, globaalkaupade hulgilaod, rahvusvahelised suurvõistlusareenid jmt.   

Jüri Mõis esineb täna samateemalise ettekandega Äriplaani konverentsil. 

Hetkel kuum