Aurum: järjekord kullapoe ukse taga oli tavaline

„Polnud muret, et midagi oleks müümata jäänud,“ kirjeldab Kuulman ammuseid aegu 29. jaanuaril ilmunud Juubeli erilehes.

Kas ostubuum oli ehk ainult sellepärast, et kiirelt väärtust kaotavad rublad püsivamate väärtuste vastu vahetada? Kuulman pole selle väitega nõus, eriti kuna ostuhuvi jätkus ka pärast krooni käibeletulekut. „Eestis polnud ilusaid ehteid saada. Kõik oli letialune kaup. Inimestel oli nälg kanda ilusaid ehteid, sest Nõukogude Liidu tehastest viiskümmend aastat tulnud ajast ja arust toodang oli ära tüüdanud,“ kirjeldas Kuulman.

Seega oli üsna loomulik asjade käik, et juristina töötanud Heli ja tema kullassepast abikaasa Allan Paidre vaatasid pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist üksteisele otsa ja otsustasid, et aeg juveelifirma loomiseks on küps. Heli Kuulman muigas, et nad olid päris hea kooslus. „Mina olin teoreetik ja abikaasa praktik. Tänapäeval poleks mõeldavgi, et asutad firma ilma mingisuguste äriteadmisteta,“ lisas ta. Kuid toona tuli lihtsalt pihta hakata ning alustati töökoja rajamisest, mille jaoks saadi ruumid Lasnamäele Punasel tänaval asunud lasteaeda. Sinna kutsuti kullassepad tööle, nii et mingil ajal oli Aurumis 12-13 kullasseppa ametis.

Läbirääkimised katusepakkujatega

Kui 1992. aastal esimene pood avati, tõi see kohe kaasa ka soovimatuid „äripartnereid“. „Ei läinud kahte-kolme päevagi, kui katusemehed olid kohal. See oli raske. Tuli pidada läbirääkimisi ja olla relvastatud. Sõna otseses mõttes. Meil olid treenitud karatemehed turvameesteks,“ kirjeldas Kuulman äri algusaegu. See oli lihtsalt nähtus, mis käis äriga kaasas.

1993. aasta detsembris avasid Kuulmanid Kullassepa tänaval teisegi kaupluse, mis pidas vastu uue aastatuhandeni. „Siis hakkasid tekkima kaubanduskeskused ja poed hakkasid vanalinnast lahkuma,“ selgitas Kuulman. Aurum läks muutustega kaasa ja hakkas samuti kaubanduskeskustes kauplema. Kullassepa tänava ruumidesse tehti aga esindusgalerii, mis tegutseb seal praegugi.

1994. aastal läks Heli Kuulman kaheks aastaks Londonisse gemmoloogiat ehk kiviteadust õppima. „See oli päris kallis lõbu – 170 000 krooni oli õppemaks ja teist sama palju tuli välja käia labori- ja õppevahendite eest,“ ütles Kuulman. Pärast Londonist diplomi saamist hakkas ta Aurumi tootmispoolega sisuliselt tegelema ega lasknud meistritel enam seda teha, mis neil varasematest aegadest n-ö käe sees oli. „Palkasime disaineri, hakkasime ostma kalliskive ja hakkasin meistritelt nõudma, et nad peavad oskama joonist lugeda ja selle järgi ehteid teha.“ Kas selliste muutuste peale mõni kullassepp ukse tagantkätt kinni ka lõi? „Ära ei läinud keegi, aga jorisejaid oli küll,“ naeris Kuulman.

Unikaalse ehte soovijaid jääb vähemaks

Tänapäeval on ehteäris valdav masstoodang nagu rõivatootmiseski. See tähendab, et disainer mõtleb ehtekollektsiooni välja, mis läheb seejärel tiražeerimisse. Heli Kuulman kirjeldas täpsemalt. „Lähen messile, leian sealt mõne meeldiva firma, kes on messiks kollektsiooni ette valmistanud ja mina valin sealt, mida tellin ja millistes kogustes. Siis tehakse tiraaž valumasinal valmis, kuid kallimate ehete puhul on viimistlus käsitöö.“

Mis aga eristab disaineri ehet masstoodangust? Kuulman rääkis, et disaineri kollektsioon on hinnalisem, kasutatakse kallimaid materjale ja võib-olla väga erilisi kive. Ka viimistlus on perfektne. Kuulmani hinnangul polegi praegu mõtet käsitööna teha keskmise hinnaklassi tsirkoonehet, sest neid ostetakse hulgi sisse. Aurum ostab neid Saksamaalt, enamasti tulevad sellised ehted Aasiast.

„Võtmesõna on kulude kokkuhoid ja hinnasõda – inimesed tahavad võimalikult odavalt osta. Eestis jääb inimesi, kes tahavad unikaalset ehet, aina vähemaks. Eriti uus pealekasvav põlvkond on unikaalsete ehete suhtes täiesti ignorantne, sest nad on üles kasvanud plastikust ja papist tehtud kulinatega. Kuigi selles pole midagi halba, et lapsed odavaid moeehteid kannavad, võiks neile maast madalast anda teadmist selle kohta, milline on hinnaline ehe,“ nentis Kuulman ja lisas, et teda häirib kõige rohkem, et inimestel pole isegi arusaamist, mis on ehte ja väärisehte vahe.

“Juveelil ei ole ersatsiga midagi pistmist. Juveel tähendab seda, et ehtes on väga hinnalised kalliskivid. Kuid meil ilmuvadki ajakirjades reklaamid stiilis „lummavad juveelid“, ja pildil on rodu Swarovski kristalle. Need aga pole juveelid, vaid pliiklaas, mis reeglina ehtesse liimitakse ja mille tagakülg on parema sädeluse saamiseks kaetud peeglikihiga,“ selgitas vääriskiviekspert Heli Kuulman.