Investorid väldivad Eestit

“Hirm ei aita meil ettevõtlussõbralikku kuvandit luua. Kui kardame kõiki, kes tahavad tulla ja suhtume neisse tõrjuvalt, siis seda me ju ei taha,” ütles kaubandus-tööstuskoja juht Mait Palts, et aastatetaguse skandaali hingust on üldises suhtumises siiani tajuda. “Kerkivad küsimused, miks peaks üks investor Eestisse investeerima, äkki on mingi tagamõte.”

Statistikale pilku heites on näha, et huvi siinsete ettevõtluseks mõeldud elamislubade vastu hakkas raugema pärast 2011. aasta skandaali, kus IRLi liikmetele Nikolai Stelmachile, Siim Kabritsale ja Indrek Raudsele heideti ette Eesti elamislubade müümist. Juhtunu uurimiseks loodud komisjon leidis, et Kabritsal süüd ei ole ja lube vahendas välismaalastele Stelmachi firma, ent Indrek Raudne oli äriga kursis.

Järgmisel, 2012. aastal, läks välismaalaste seadus rangemaks ja taotluste arv on püsinud pidevas languses. Kui skandaaliaastal oli taotlusi välismaalastelt 189, siis sellele järgneval 127 ja läinud aastal ainult 41.

Politsei- ja piirivalveametist kommenteeriti, et Galanti elamisloa pikendamise taotlus on menetlemisel. PPA hindab ja kontrollib praegu Galanti esitatud andmeid ja selgitusi.

Eksport kannatab

Galanti äripartner Raul Altmäe ütles, et elamislubade andmisel ettevõtjatele järgivad otsustajad reegleid ilmselt liiga sõna-sõnalt. “Tendents ei ole sugugi rõõmustav – kui jääb üks pügal täitmata, siis on vastus pigem eitav. Kui tahame, et inimene meile panustaks, siis võiks temasse inimlikult suhtuda,” rääkis Altmäe, milline on tema hinnangul üldine probleem elamislubade jagamisel. “Jälgime Eesti riigis liiga palju seadusetähte ja meil puudub võimalus hinnata case by case.”

Altmäe märkis, et praegu on riigi prioriteet eksport, kuid elamislubade mitteandmise tõttu kannatabki just ekspordivõimekus.

Tema sõnul ei ole ettevõtjatel üleliia palju võimalusi kasutada rahvusvaheliselt vajalikke ja häid kontakte. “Eriti on see oluline, kui neid kontakte ja kogemusi omab inimene, kes soovib Eestis äriga tegeleda, panustab oma aega ning raha Eesti ettevõtete hea käekäigu nimel. Kõlavatelt poliitilistelt sõnadelt vajalike inimeste Eestisse meelitamisel võiks juba ammu tegudele üle minna,” on Altmäe otsekohene.

Mait Paltsi üllatas Galanti mure elamisloa pikendamisega. “Minu teada on Pavel Galanti investeeringud piisavalt suured ja püsivad ning ma ei ole kuulnud argumente, miks ta Eestile ebasobiv on.”

183 päeva nõue

Palts on küll uurinud 183päevase nõude vajalikkuse kohta, kuid on saanud vastuseks, et Eestis viibimine ongi elamisloa mõte. Ühest küljest on see tema sõnul arusaadav, aga kuna jutt on elamislubadest ettevõtluseks, siis ongi tõstatunud küsimus, kas nõuet on vaja. “Tahame, et välismaalased panustaksid majandusse ja siis räägime, aga las tuleb ja hakkab siin elama. Avatud majanduskeskkonnas ei ole see päris adekvaatne ja põhjendatud,” leidis Palts.

Finantssektori ettevõtjaid liitva Finance Estonia juht Anu Müürsepp lausus, et sellise nõude täitmist on keeruline eeldada rahvusvaheliste äriinimeste puhul, kes Eestisse esmalt ei paiguta suurt osa oma varast. “Äriinimesed tegelikult ei viibi üheski riigis vähemalt 183 päeva aastas. Paljud riigid on loobunud kohustuslikust residentsuse nõudest või seda olulisel määral leevendanud,” kommenteeris ta.

Kui Mait Paltsi teeb murelikuks investorite vähene huvi Eesti vastu, siis siseminister Hanno Pevkur rõhutas, et elamislubadest keeldumine ei ole kasvanud. Pevkur ei osanud esile tuua põhjuseid, miks on vähenenud nii elamislubade taotlemine kui ka väljaandmine.

“Oleme elamisloa andmise regulatsiooni muutnud pigem paindlikumaks ja inimesele vähem koormavaks. Seega ei ole vähemalt õiguslikult kuidagi kitsendatud elamislubade saamist,“ ütles ta, kuid lisas, et 2012. aastal tehti muudatusi, et vähendada elamislubade väärkasutuse ohtu.

Elamisloa asemel e-residendiks

Väidetele, et ametnikud on liiga sõltuvad reeglitest, vastas Pevkur, et PPA saab leida inimesele lahenduse seaduse piires. „Usaldusväärsetele välismaalastele ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmine on igati asjakohane ja vajalik. Samavõrd oluline on hoida ära ka viisade ja elamislubade väärkasutust.“

Pevkuri sõnul on olemas värske lahendus ettevõtjatele, kes muretsevad, kas nad on piisavalt Eestis. Selle aasta jaanuarist saab ettevõtja eemalviibimist riigist ettevõtluse eesmärgil registreerida kaheks aastaks ja vajadusel pikendada.  

„Samas on võimalik ettevõtlusega tegeleda ka e-residendina, selleks ei pea omama elamisluba. Sellisel juhul on võimalik viibida Eestis viisa alusel ja kasutada asjaajamiseks e-residendi digitaalset isikutunnistust,“ lisas Pevkur.

Palts kostis vastuseks Pevkurile, et tänavu kehtima hakanud uuendus leevendab probleemi, aga ei anna vajalikku tulemust. “Jääb üles küsimus, miks on vaja nõuda rahvusvahelise haardega investorilt Eestis 183 päeva viibimist.” Ta nentis, et regulatsioon on läinud paindlikumaks, kuid pigem Eestis õppida ja töötada tahtvatele inimestele. “Natuke on tehtud ettevõtluseks mõeldud elamislubade puhul, aga kindlasti ei ole see piisav,” hindas Palts.

Ka ei nõustunud kaubanduskoja juht täielikult Pevkuri öelduga, et elamisluba pole vaja. “Jah, võib igasuguseid asju teha. Võib ilmselt ka Eestisse mitte investeerida,” kommenteeris Palts teravalt. “Võib investeerida e-residentsusega, käia viisaga ja otsida siia tegevjuhtkond, aga miks paljud riigid näevad, et suurinvestorite puhul võiks elamisluba olla lisaargument investeerimiseks? Investorid tahavad ju investeeringul silma peal hoida. Eriti kui tahame, et nad reaalmajandusse investeeriks.”

Lätist ei tasu eeskuju võtta

E-residentsus võib mõnele ettevõtjale sobida, aga mitte kõigile, leidis Palts. “Kui ettevõtjad tahavad riiki külastada, siis elamisluba tagab riiki sissepääsu pikema perioodi jooksul.”

Anu Müürsepp sõnas, et digitaalne võimalus ärisid juhtida on küll oluline, kuid seda mitte suurte investeeringute tegemisel, kus kaasneb kohapealse meeskonna loomine. “Ei usu, et nende isikute puhul, kes on kasutanud või kasutaksid Eestis elamisluba ettevõtluseks, oleks esmaseks valikuks e-residentsus ja seda isegi koos viisaga, mille tähtaega ei tea kunagi ette, mis pole pikaajaline, mida võidakse ka teatud tingimustel tühistada ja millega saab Schengenis viibida 180 päeva jooksul 90 päeva.”

Palts rääkis, et riikides, mis nõuavad investorilt pikalt kohalviibimist, on seaduse rakendamine kohati väga erinev Eesti suhtumisest. “Lähtutatakse isikust ja tema tegemistest,” selgitas Palts. Kui ettevõtja ei suuda tõestada riigis viibimist, siis ei ole see määrav elamisloa tühistamiseks või pikendamisest keeldumiseks. Eestis käivad Paltsi sõnul asjad sageli vastupidi.

 

Lätlastele sarnasest tolerantsusest peaks aga eemale hoidma. “Piisas Riiast väljaspool väikese korteri ostmisest ja oligi õigus elamisluba saada. See ei peaks olema meie tee, aga me ei saa kraani täiesti kinni keerata. Peame siiski mõtlema, kuidas raha Eestisse meelitada.”