Ohtlikud hooned vajavad lammutamist

Kasutuseta hoone sissepääsu tõkestamine on ajutine lahendus, probleemid ja oht kaovad ainult koos kasutuseta hoonete kadumisega – need tuleb kas renoveerida või lammutada, kirjutab 16. märtsi Äripäev ehituse rubriigis.

Riigikontroll vaatles auditis, kas omavalitsused sekkuvad, kui ehitised, mille omanik nende korrashoiu eest ei hoolitse ja mille uksed-aknad on lõhutud, muutuvad ohtlikuks.

Kuigi Eestis selliste hoonete kohta ülevaadet pole, oli neid päästeameti hinnangul möödunud aastal üle 1200. “See arv kajastab aga vaid neid tühjana seisvaid hooneid, milles on olnud tulekahjud. Kindlasti on lisaks suur hulk kasutuseta hooneid, kus põlenguid olnud ei ole,” täpsustas Ants Aguraiuja, Põhja päästekeskuse juhi asetäitja tuleohutuse järelevalve alal.

Esmane ülevaade valla või linna territooriumil asuvate kasutuseta hoonete kohta peaks olema kohalikul omavalitsusel, oli auditis märgitud. Peale nende hoonete võivad inimestele ohtu põhjustada muud ehitised – katmata kaevud, maa-alused mahutid ja keldrid.

Sulgemata uste-akendega mahajäetud maja muutub kauem seistes kodutute ja tegevuseta noorte kogunemiskohaks. Selle asemel et olla valmis hädasolijatele appi tõttama, tuleb päästeametil seetõttu kulutada igal aastal hulk tööaega lagunevates hoonetes tulekahju kustutamisele. Näiteks käidi Tallinna linnas 2014. aastal ainuüksi üht tühjalt seisvat koolimaja kustutamas enam kui 30 korral.

“Möödunud aastal sai ohtlikes ehitistes toimunud päästmise käigus vigastada neli päästetöötajat. Viis aastat tagasi põhjustasid katmata kaevud kuue inimese hukkumise. Kurb juhtum leidis aset ka auditi ajal – ühes riigikontrolli arvates ohtlikus hoones omavalitsus ohtu ei näinud, sest kinnitas, et seal on korraldatud mehitatud valve. Sellegipoolest kukkus teismeline noor hoone kolmandalt korruselt alla ning sai raskelt vigastada," rääkis riigikontrolör Alar Karis.

Ta lisas, et omavalitsustel on viimane aeg enda rolli teadvustada ja ohtliku hoone omaniku suhtes end jõuliselt kehtestada. "Enne kui keegi taas viga või hukka saab,“ märkis Karis.

Auditis välja valitud ehitised paiknesid kõik käidavas kohas ning püsivalt asustatud eluhoonete läheduses.  

Uste ja akende sulgemine ei tee kasutuseta hoonet ohutuks

Aguraiuja sõnul kujutab iga kasutuseta hoone endast ohtu. “Mida kauem see tühjana seisnud on, seda ohtlikum," märkis ta. Paljud kasutuseta hooned on korduvalt põlenud, mis muudab need veel ohtlikumaks – hoone konstruktsioonid enam ei kanna. "Paraku on alati nii, et tühjana seisvad hooned tõmbavad ligi nii kindla elukohata inimesi kui ka lapsi ja noori, kes seal tulekahjusid põhjustavad. Ja tulekahju on vaid üks õnnetustest, mis sellises hoones juhtuda võib,” selgitas ta.

Sissepääsu tõkestamine on ajutine lahendus ning kogemused näitavad, et isegi kui kõik sissepääsud hoonesse on suletud, on vaid aja küsimus, mil kellegi käsi need taas avab. “Nende sulgemine pikemas perspektiivis efekti ei anna ja probleemid ei kao. Probleemid ja oht kaovad ainult koos kasutuseta hoonete kadumisega – need tuleb kas renoveerida või lammutada,” rääkis Aguraiuja.

Põlenguid on kasutuseta hoonetes sageli, suur osa hooneid on süüdatud kas tahtlikult või hooletusest. Tallinna hoonepõlengutest toimub 40 protsenti kasutuseta hoonetes. “Hetkeseisuga on Tallinnas umbes 200 kasutuseta hoonet, nende arv on viimastel aastatel küll vähenenud, kuid see ei ole vähendanud neis aset leidvate tulekahjude arvu,” tõi Aguraiuja välja.

Põlengud tühjades hoonetes on suureks ohuks kohalikule kogukonnale – põlengud ohustavad kõrvalasuvaid hooneid, mis on tihti renoveeritud ja kus elab ka inimesi, kelle elukohta suits levib.

Kasutuseta hoonete kustutustööd seiskavad lähikonnas auto-ja ühistranspordiliikluse, seda ka tipptunnil, mis tekitab segadust ja pahameelt. “Päästjad saavad põhjendamatult palju lisatööd ja ka vigastusi. Kasutuseta hoonete põlengutes on inimesed saanud ka surma või vigastada," märkis Aguraiuja. Tema sõnul on pärast põlenguid hooned varisemisohtlikud, samuti kujutavad need endast ohtu inimeste elule ja tervisele. Lisaks riivab hoonete väljanägemine Tallinna elanike ja ka külaliste silma, sest kasutuseta maju ja nende ümbrust ei hooldata, selgitas Aguraiuja.  

Oodatakse kogukonna kiiremat reageerimist

Päästeameti inspektorid kontrollivad regulaarselt kasutuseta hoonete seisukorda ja juhivad omanike tähelepanu riskidele.

Päästeameti õigused jäävad tuleohutuse piiridesse. Tuleohutuse seaduses on päästeametile antud hoob nõuda omanikelt avade sulgemist. “Mõnel juhul ei olegi võimalik enam avasid sulgeda, kuna ehitise kandvad konstruktsioonid on niivõrd lagunenud – püsti on vaid üks sein,” möönis Aguraiuja. “Kõige tähtsam on kohalik võim ja kohalik kogukond panna selle teema ja lahenduste suhtes huvi tundma,” lisas ta.

Kasutuseta hoonete puhul peaks inimese esmane ja põhiline kontakt olema kohaliku omavalitsuse ehitusvaldkonna spetsialist, kellelt küsida nõu hoone ohtlikkuse kohta ja kellele ka sellistest hoonetest teada anda. Tallinnas on olemas ka abitelefon 1345, kuhu saab ohtlikest hoonetest teada anda.

Ka päästeametile võib teatada, sealt omakorda siis liigub info edasi kohalikku omavalitsusse. “Kui ikka ümbruskonnas on tühjana seisev hoone, soovitame meie kohalikul kogukonnal sellest omavalitsusse teada anda, et olukord lahendada ja elukeskkond kogukonna jaoks turvalisemaks muuta,” lisas ta.

Segaprahi äravedu kallim kui targalt planeeritud lammutustööd

OÜ Purustaja juhatuse liikme Kuido Kaskla sõnul on ohtlike hoonete puhul käitumisvariante kaks. Esiteks, kui hoonele või selle karbile on pikemas perspektiivis ette näha renoveerimist, tuleb piirata kõrvaliste isikute ligipääs sellele, sulgedes vähemalt esimese korruse avatäited (aknad, uksed).

Samuti peab Kaskla sõnul tagama, et juhuslikele möödakäijatele ei oleks mingisugust ohtu ülevalt poolt ehk kõik varisemisohtlikud konstruktsiooni osad tuleb eemaldada.

Kui hoonele kasutust ei leita, tuleb hakata selle lammutamise peale mõtlema. "Lammutamise esimeseks sammuks on ehitusprojekti koostamine hoone lammutamiseks, mida saavad teha vastavat registreeringut omavad projekteerimis- või lammutamisfirmad," märkis Koskla.

Projekti alusel on lihtsam korraldada ka n-ö lammutamise hanget, kuna see on üheselt mõistetav juhis tööde tegemiseks. "Alati on mõistlik küsida lammutamise pakkumist kolmelt-neljalt piirkonnas tegutsevalt lammutamisfirmalt, tagamaks optimaalset kulueelarvet," soovitas Kaskla.

Lammutamise maksumus nagu ehitamise maksumuski sõltub Kaskla hinnangul hoone suurusest, ehitusmaterjalidest ning lisaks ka asukohast, arvestades jäätmete logistikakulusid. "Üldjuhul algavad lammutamise hinnad suvilate puhul 2000-3000 eurost ning eramute puhul 4000 eurost," märkis Kaskla.

Abihooned on reeglina odavamad lammutada, kuna mahult on need väikesed ning erinevaid ehitusmaterjale on vähem. Tootmishoonete lammutamise maksumus sõltub nende mahust ning materjalidest. "Üest hinnakirja on keeruline välja tuua," märkis Kaskla.

Tema sõnul on kõige suurem viga, mida lammutama asudes tehakse, et arvatakse, et lammutamise juures on kõige kallim töö hoone n-ö kokkulaskmine või varistamine.

"Aeg-ajalt tuleb ette pakkumiskutseid selliste rusuhunnikute likvideerimiseks, kuna omanik arvab, et ta on saanud suurema töö juba kuidagimoodi tehtud. "Tegelikult moodustab lammutamise eelarvest kõige suurema tüki jäätmekäitlus ehk erinevate materjalide liigiti sorteerimine ja äravedu," selgitas Kaskla.

See aga saab alguse lammutamistöö esimestest sammudest ehk konstruktsioonide demonteerimisest. "Igasuguse segaprahi äravedu ja nõuetekohane utiliseerimine võib olla mitu korda kallim, võrreldes algusest peale targalt korraldatud lammutamistöödega."

Väikeste lammutamistööde juures on Kaskla sõnul pea ainukeseks hiljem müüdavaks materjaliks vanametall. "Varisemisohtlike hoonete muid materjale reeglina edukalt taaskasutada ei saa, kuna need võivad tihti olla ilmastiku poolt kahjustatud. Küll aga suudavad professionaalsed lammutamisfirmad leida optimaalseid lahendusi ka nendele materjalidele, suunates näiteks mineraalsed ehitusjäätmed taaskasutusse täitematerjalidena ning puidujäätmed energiatoormena," märkis Kaskla.