Ohtlikud hooned vajavad lammutamist

Artikkel

- Uudised
- Mariliis Pinn
- 15. märts 2016 kell 5:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ohtlikud hooned vajavad lammutamist
Päästeameti sõnul kujutab iga kasutuseta hoone endast ohtu, mistõttu need tuleks lammutada.Foto: Raul Mee
Riigikontrolli audit näitas, et kohalikud omavalitsused peavad olema aktiivsemad ohtlike hoonete lammutamise nõudmisel ja korraldamisel.
Kasutuseta hoone sissepääsu tõkestamine on ajutine lahendus, probleemid ja oht kaovad ainult koos kasutuseta hoonete kadumisega – need tuleb kas renoveerida või lammutada, kirjutab 16. märtsi Äripäev ehituse rubriigis.
Riigikontroll vaatles auditis, kas omavalitsused sekkuvad, kui ehitised, mille omanik nende korrashoiu eest ei hoolitse ja mille uksed-aknad on lõhutud, muutuvad ohtlikuks.
Kuigi Eestis selliste hoonete kohta ülevaadet pole, oli neid päästeameti hinnangul möödunud aastal üle 1200. “See arv kajastab aga vaid neid tühjana seisvaid hooneid, milles on olnud tulekahjud. Kindlasti on lisaks suur hulk kasutuseta hooneid, kus põlenguid olnud ei ole,” täpsustas Ants Aguraiuja, Põhja päästekeskuse juhi asetäitja tuleohutuse järelevalve alal.
Esmane ülevaade valla või linna territooriumil asuvate kasutuseta hoonete kohta peaks olema kohalikul omavalitsusel, oli auditis märgitud. Peale nende hoonete võivad inimestele ohtu põhjustada muud ehitised – katmata kaevud, maa-alused mahutid ja keldrid.
Sulgemata uste-akendega mahajäetud maja muutub kauem seistes kodutute ja tegevuseta noorte kogunemiskohaks. Selle asemel et olla valmis hädasolijatele appi tõttama, tuleb päästeametil seetõttu kulutada igal aastal hulk tööaega lagunevates hoonetes tulekahju kustutamisele. Näiteks käidi Tallinna linnas 2014. aastal ainuüksi üht tühjalt seisvat koolimaja kustutamas enam kui 30 korral.
“Möödunud aastal sai ohtlikes ehitistes toimunud päästmise käigus vigastada neli päästetöötajat. Viis aastat tagasi põhjustasid katmata kaevud kuue inimese hukkumise. Kurb juhtum leidis aset ka auditi ajal – ühes riigikontrolli arvates ohtlikus hoones omavalitsus ohtu ei näinud, sest kinnitas, et seal on korraldatud mehitatud valve. Sellegipoolest kukkus teismeline noor hoone kolmandalt korruselt alla ning sai raskelt vigastada," rääkis riigikontrolör Alar Karis.
Ta lisas, et omavalitsustel on viimane aeg enda rolli teadvustada ja ohtliku hoone omaniku suhtes end jõuliselt kehtestada. "Enne kui keegi taas viga või hukka saab,“ märkis Karis.
Auditis välja valitud ehitised paiknesid kõik käidavas kohas ning püsivalt asustatud eluhoonete läheduses.
Pärnu linn on hädas muinsuskaitsealal lagunevate majadega
Maire Nigul, Pärnu ehitusjärelevalve teenistuse juhataja
Regulaarse kontrolli alla kuulub Pärnus ca 50-60 hoonet, mis on tühjad ja kasutuseta. Kõik need hooned-kinnistud nõuavad omavalitsuse pidevat järelevalvet, sageli asustavad neid kodutud ja need võivad muutuda tegevuseta noorte kogunemiskohaks.
Ekstreemse näitena saab tuua Rääma 7 endise tööstuse kasutuseta seisvad hooned, mis olid veel eelmise aasta kevadel noortele populaarseks kokkusaamiskohaks.
Meie võimalused on nõuda hoonete korrastamist ja ohtliku olukorra likvideerimist ettekirjutuste, sunniraha määramise, täitekorraldusega ja sunniraha sissenõudmisega kohtutäituri kaudu. Rakendame neid kõiki.
Protsessi teeb sageli pikaks ja keeruliseks hoone kuulumine mitmele omanikule, samuti nende hoonete paiknemine Pärnu linna territooriumil väga suurt maa-ala hõlmaval muinsuskaitsealal ja muinsuskaitseala kaitsevööndis. Kahjuks ei muuda juhuslike materjalide ja plankudega kinni löödud aknad-uksed hooneid visuaalselt kenamaks, küll aga on esmane ohutus tagatud ja sissepääs hoonesse suletud.
Meie ühiskonnas pole osa omanikest veel jõudnud selle tõdemuseni, et omades kinnisvara avalikus ruumis, kuulub selle juurde ka kohustus seda hooldada ja korras hoida.
Praktikas ei ole harv olukord, kus hoone paiknemisel Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitsealal soovib kinnistu omanik hooneid lammutada, kuid seda ei peeta muinsuskaitse seisukohalt võimalikuks.
Sel juhul järgneb pikk aega ning ressurssi nõudev menetlus ning hoone laguneb. Paraku on meil ka vähe tööjõudu sellisteks pikkadeks menetlusteks, sest need kestavad mitu-mitu aastat.
Uste ja akende sulgemine ei tee kasutuseta hoonet ohutuks
Aguraiuja sõnul kujutab iga kasutuseta hoone endast ohtu. “Mida kauem see tühjana seisnud on, seda ohtlikum," märkis ta. Paljud kasutuseta hooned on korduvalt põlenud, mis muudab need veel ohtlikumaks – hoone konstruktsioonid enam ei kanna. "Paraku on alati nii, et tühjana seisvad hooned tõmbavad ligi nii kindla elukohata inimesi kui ka lapsi ja noori, kes seal tulekahjusid põhjustavad. Ja tulekahju on vaid üks õnnetustest, mis sellises hoones juhtuda võib,” selgitas ta.
Sissepääsu tõkestamine on ajutine lahendus ning kogemused näitavad, et isegi kui kõik sissepääsud hoonesse on suletud, on vaid aja küsimus, mil kellegi käsi need taas avab. “Nende sulgemine pikemas perspektiivis efekti ei anna ja probleemid ei kao. Probleemid ja oht kaovad ainult koos kasutuseta hoonete kadumisega – need tuleb kas renoveerida või lammutada,” rääkis Aguraiuja.
Põlenguid on kasutuseta hoonetes sageli, suur osa hooneid on süüdatud kas tahtlikult või hooletusest. Tallinna hoonepõlengutest toimub 40 protsenti kasutuseta hoonetes. “Hetkeseisuga on Tallinnas umbes 200 kasutuseta hoonet, nende arv on viimastel aastatel küll vähenenud, kuid see ei ole vähendanud neis aset leidvate tulekahjude arvu,” tõi Aguraiuja välja.
Põlengud tühjades hoonetes on suureks ohuks kohalikule kogukonnale – põlengud ohustavad kõrvalasuvaid hooneid, mis on tihti renoveeritud ja kus elab ka inimesi, kelle elukohta suits levib.
Kasutuseta hoonete kustutustööd seiskavad lähikonnas auto-ja ühistranspordiliikluse, seda ka tipptunnil, mis tekitab segadust ja pahameelt. “Päästjad saavad põhjendamatult palju lisatööd ja ka vigastusi. Kasutuseta hoonete põlengutes on inimesed saanud ka surma või vigastada," märkis Aguraiuja. Tema sõnul on pärast põlenguid hooned varisemisohtlikud, samuti kujutavad need endast ohtu inimeste elule ja tervisele. Lisaks riivab hoonete väljanägemine Tallinna elanike ja ka külaliste silma, sest kasutuseta maju ja nende ümbrust ei hooldata, selgitas Aguraiuja.
Auditeeriti 15 omavalitsust
Riigikontroll auditeeris ehitisi, mis asusid 15 omavalitsuses, enamik neist olid päästeameti andmetel ohtlikud juba 2014. aastal.
79 ehitistest olid auditi lõppedes endiselt ohtlikus seisus 55 ehitist, 5 ehitist oli lammutatud ning 19 juhul oli oht muul viisil likvideeritud.
Era- või riigimaal asuvast 59 ehitistest ei olnud 22 juhul omavalitsused ohule reageerinud, näiteks ei ole algatatud ohtliku ehitise omaniku suhtes menetlust.
Riigikontroll leidis, et omavalitsused ei pea ohtlike ehitistega tegelemist ja järelevalvet nende üle prioriteetseks ning tavapäraselt selleks eraldi inimesi ega raha ei planeeri.
Ehitusjärelevalve raames on omavalitsused seadnud prioriteediks nõuetekohase ehitus- ja kasutuslubade menetluse ning ehitusvaldkonna ametnikel ei jätku selle kõrvalt aega ega tahet, et tuvastada ohtlikud ehitised ning korraldada hooletute omanike suhtes menetlusi.
Omavalitsused jätavad ehitise vastutustundetu omaniku pigem korrale kutsumata, kuna kardavad ebapiisava juriidilise kompetentsuse tõttu vaidlustes alla jääda.
Olukord ei ole parem ka juhul, kui ohtliku hoone peremees on omavalitsus ise. 20 omavalitsusele kuuluvast ehitisest, mida riigikontroll vaatles, oli 7 ehitist endiselt piiramata ligipääsuga.
Kasutuseta hoone eest hoolitsemine jäetakse unarusse ja kasutatakse olemasolevat raha kasutuses olevate hoonete rekonstrueerimiseks või mõne teenuse arendamiseks.
Kasutusest väljalangenud hoonete lammutamiseks saab küll taotleda toetust, kuid raha selleks ei ole nii palju, et jätkuks kõigi selliste hoonete lammutamiseks.
Riigikontrolli audit viidi läbi Kiviõli, Kohtla-Järve, Mustvee, Mõisaküla, Narva, Narva-Jõesuu, Paldiski, Põltsamaa, Pärnu, Rakvere, Tallinna ja Valga linnas ning Räpina, Tapa ja Toila vallas.
Oodatakse kogukonna kiiremat reageerimist
Päästeameti inspektorid kontrollivad regulaarselt kasutuseta hoonete seisukorda ja juhivad omanike tähelepanu riskidele.
Päästeameti õigused jäävad tuleohutuse piiridesse. Tuleohutuse seaduses on päästeametile antud hoob nõuda omanikelt avade sulgemist. “Mõnel juhul ei olegi võimalik enam avasid sulgeda, kuna ehitise kandvad konstruktsioonid on niivõrd lagunenud – püsti on vaid üks sein,” möönis Aguraiuja. “Kõige tähtsam on kohalik võim ja kohalik kogukond panna selle teema ja lahenduste suhtes huvi tundma,” lisas ta.
Kasutuseta hoonete puhul peaks inimese esmane ja põhiline kontakt olema kohaliku omavalitsuse ehitusvaldkonna spetsialist, kellelt küsida nõu hoone ohtlikkuse kohta ja kellele ka sellistest hoonetest teada anda. Tallinnas on olemas ka abitelefon 1345, kuhu saab ohtlikest hoonetest teada anda.
Ka päästeametile võib teatada, sealt omakorda siis liigub info edasi kohalikku omavalitsusse. “Kui ikka ümbruskonnas on tühjana seisev hoone, soovitame meie kohalikul kogukonnal sellest omavalitsusse teada anda, et olukord lahendada ja elukeskkond kogukonna jaoks turvalisemaks muuta,” lisas ta.
Tallinn lammutab jõudumööda lagunenud hooneid
Tallinna linnaplaneerimise amet saab hoone ohutuks muutmiseks või lammutamiseks teha riiklikku järelevalvet oma pädevuse piires.
Kui ehitis esitatakse järelevalve tegemiseks, algatab amet järelevalve, kui konkreetsel juhul on järelevalve pädevus ametil, vastasel korral edastatakse info teisele asutusele (näiteks päästeamet, tehnilise järelevalve amet).
Kõige sagedamini likvideerivad omanikud ohtlikud ehitised, koostades lammutusprojekti ning seejärel lammutades ehitise.
Maaomanike koostöövalmidus on väga erinev. On nii neid, kes asuvad ohtu likvideerima, kui ka neid, kelle puhul tuleb rakendada ettekirjutusega määratud sundi.
Peremehetud ehitised
Kohaliku omavalitsuse ülesandeks on peremehetute ehitiste hõivamine. Ehitise peremehetuse selgitab välja linnaosavalitsus ning kui omanik ei ole teada, algatab linnavaraamet peremehetu ehitise hõivamise.
Möödunud aastal oli arvele võetud 22 sellist ehitist, millest enamik oli maha jäetud garaažiboksid. Igal konkreetsel juhul otsustatakse pärast ehitise peremehetuks tunnistamist, kas ehitis lammutatakse või hõivatakse.
Linnale kuuluvad kasutuskõlbmatud hooned
Linnale kuuluvate kasutuskõlbmatute hoonete lammutamist korraldab linnavaraamet.
2015. aastal lammutas Tallinna linnavaraamet alljärgnevad amortiseerunud objektid: Õismäe tee 130 koolimaja; Haaviku tee 10 katlamaja; Punane 17 koolimaja; Kibuvitsa 32a kiosk; Vasara 9 kortermaja; Vasara 12 kortermaja; Vasara 13 kortermaja; Vasara 14 kortermaja.
2015. aastal puhastas Tallinna linnavaraamet põlenud ja lagunenud ehitistest alljärgnevad kinnistud: Petrooleumi 10; Bensiini 11b; Paldiski mnt 82.
Allikad: Tallinna linnaplaneerimise amet, Tallinna linnavaraamet ja Raepress
Segaprahi äravedu kallim kui targalt planeeritud lammutustööd
OÜ Purustaja juhatuse liikme Kuido Kaskla sõnul on ohtlike hoonete puhul käitumisvariante kaks. Esiteks, kui hoonele või selle karbile on pikemas perspektiivis ette näha renoveerimist, tuleb piirata kõrvaliste isikute ligipääs sellele, sulgedes vähemalt esimese korruse avatäited (aknad, uksed).
Samuti peab Kaskla sõnul tagama, et juhuslikele möödakäijatele ei oleks mingisugust ohtu ülevalt poolt ehk kõik varisemisohtlikud konstruktsiooni osad tuleb eemaldada.
Kui hoonele kasutust ei leita, tuleb hakata selle lammutamise peale mõtlema. "Lammutamise esimeseks sammuks on ehitusprojekti koostamine hoone lammutamiseks, mida saavad teha vastavat registreeringut omavad projekteerimis- või lammutamisfirmad," märkis Koskla.
Projekti alusel on lihtsam korraldada ka n-ö lammutamise hanget, kuna see on üheselt mõistetav juhis tööde tegemiseks. "Alati on mõistlik küsida lammutamise pakkumist kolmelt-neljalt piirkonnas tegutsevalt lammutamisfirmalt, tagamaks optimaalset kulueelarvet," soovitas Kaskla.
Lammutamise maksumus nagu ehitamise maksumuski sõltub Kaskla hinnangul hoone suurusest, ehitusmaterjalidest ning lisaks ka asukohast, arvestades jäätmete logistikakulusid. "Üldjuhul algavad lammutamise hinnad suvilate puhul 2000-3000 eurost ning eramute puhul 4000 eurost," märkis Kaskla.
Abihooned on reeglina odavamad lammutada, kuna mahult on need väikesed ning erinevaid ehitusmaterjale on vähem. Tootmishoonete lammutamise maksumus sõltub nende mahust ning materjalidest. "Üest hinnakirja on keeruline välja tuua," märkis Kaskla.
Tema sõnul on kõige suurem viga, mida lammutama asudes tehakse, et arvatakse, et lammutamise juures on kõige kallim töö hoone n-ö kokkulaskmine või varistamine.
"Aeg-ajalt tuleb ette pakkumiskutseid selliste rusuhunnikute likvideerimiseks, kuna omanik arvab, et ta on saanud suurema töö juba kuidagimoodi tehtud. "Tegelikult moodustab lammutamise eelarvest kõige suurema tüki jäätmekäitlus ehk erinevate materjalide liigiti sorteerimine ja äravedu," selgitas Kaskla.
See aga saab alguse lammutamistöö esimestest sammudest ehk konstruktsioonide demonteerimisest. "Igasuguse segaprahi äravedu ja nõuetekohane utiliseerimine võib olla mitu korda kallim, võrreldes algusest peale targalt korraldatud lammutamistöödega."
Väikeste lammutamistööde juures on Kaskla sõnul pea ainukeseks hiljem müüdavaks materjaliks vanametall. "Varisemisohtlike hoonete muid materjale reeglina edukalt taaskasutada ei saa, kuna need võivad tihti olla ilmastiku poolt kahjustatud. Küll aga suudavad professionaalsed lammutamisfirmad leida optimaalseid lahendusi ka nendele materjalidele, suunates näiteks mineraalsed ehitusjäätmed taaskasutusse täitematerjalidena ning puidujäätmed energiatoormena," märkis Kaskla.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum