Restoranitest: Midagi enamat kui hipsteripesa

Viimaste aastate tormiline areng tundus Tartu söögikohtadest justkui mööda minevat. Tallinnas nagunii, aga ka Pärnus ja Haapsalus on palju põnevaid uustulnukaid, kuid mitte Tartus. Nüüd on Tartu aga spurtinud ja korraga kahe väga omanäolise kohaga üllatanud. Umb Rohust oli juttu mõni nädal tagasi. Nimele vaatamata on see ikkagi kultiveeritud kesklinnakoht, Aparaat on temaga võrreldes tublisti metsikum.

Menukas kohtumispaik

Tartlased saavad ise vaatama minna, millises industriaalses keskkonnas Aparaadi kulinaarsed õied lokkavad, tallinlaste jaoks on kohane võrdlus varajase F-hoone või Sesooniga. Aparaaditehase õu ise on nagu Telliskivi loomelinnak oma algusaastatel, kui seal lehvinud vaba loov vaim polnud veel äriliste ettevõtmiste eest koomale tõmmanud. Enamgi veel – aparaaditehase õu on kompaktsem kui Telliskivi, seega mõjub sealne tööstusmaastik veelgi jõulisemalt kui Tallinna oma.

Kangialune, millest õue pääseb, on nii väike, et õiget kohta annab otsida. Kogu kunagise aparaaditehase õu on natuke kui salaseltsi oma, mida mittehipsteritest tartlased alles avastavad. ­Hipsterid aga on kohal, nii et õhtuti on sinna lausa raske vaba lauda leida.Tegelikult pole Aparaat sugugi mitte ainult hipsteripesa. Keset nädalat, kolmapäeva õhtul, oli Aparaat elu täis, vaid paar väikest lauda olid tühjad. Kui ettekandjalt küsisin, kas alati nii palju rahvast on, vastas ta, et praegu on veel vähe, tavaliselt on palju rohkem inimesi. Oli vanu, oli noori, oli lastega peresid ja üks suurem seltskond midagi tähistamas.

Esimese tutvuse tegin lõunasel ajal. Päevapakkumiseks olnud kikerhernekotletid ja grillitud baklažaan olid igati korralik kõhutäide. Baklažaani pakutakse üldse vähestes kohtades, Aparaadis tundub see aga menukas olevat. Taimetoidule pööratakse seal üldse keskmisest suuremat tähelepanu, taimeroogasid on nii lõuna- kui ka põhi­menüüs, põhimenüüs lisaks veel ka munata, laktoosita ja gluteenita roogasid.

Maitseküllane taimetoit

Aparaadi menüü on suhteliselt lühike, aga põnev. Stiilinäiteks mõni eelroog: oapasteet pohlamoosi ja röstitud saiaga, heeringafilee peedijäätise ja pošeeritud munaga ja tumeda õllega marineeritud veise-carpaccio ja soe kinoa-läätsesalat. On taime, on nutikal moel välja mängitud kala, on klassikalist liha, millele väikse vimkaga lähenetud, on kohalikku, on eksootikat.

Mulle tundub, et Aparaadi köögis võib olla nii mõnigi taimetoitlasest kokk. Selliseks arvamuseks ei anna põhjust taimetoitude olemasolu. Arvan seda sellepärast, et just taimetoitlased oskavad praegusest mitte kõige paremas seisundis olevast köögiviljast parima välja võluda. Kinoasalati köögiviljad olid mõnusalt krõmpsud, talleliha lisandiks olnud soe köögivili maitses eriliselt hästi, ja kikerhernekotletidki olid tublisti üle keskmise. Aparaat, ega ma ei eksi?

Magustoitu alguses ei tahtnudki, aga ettekandja oskas oma maja hiti, külma sinihallitusjuustukoogi nii isuäratavaks rääkida, et ei suutnud vastu panna. Ei kahetse, tegemist on meeldejääva maiusega. Ja meeldejääva ettekandjaga.