Restoranitest: Senso - klassika, mis ei aegu

Kui Senso oleks inimene, võiks teda iseloomustada kui väljakujunenud stiilitundega eneseteadlikku, kuid uuele vastuvõtlikku. Ja kindlasti oleks ta väga asjalik.Magustoitude poolest on Senso nõrk. Jäätise ja sorbeti jaoks on vara, ilm veel külm, šokolaadivahukook ja brüleekreem on nagunii igas teises restoranis olemas, ja grenadilli-toorjuustukook, mida menüü legendaarseks kiidab, osutus  üpriski igavaks, mis pani imestama, sest alumise korruse kondiitrilett on hõrgutiste all lausa lookas.

Eelroad, salat ja pearoad olid aga vägagi nauditavad. Senso menüü on alati Aasiaga flirtinud, kuid mitte alati pole see tal nii hästi välja tulnud kui nüüd. Lopsaka täidisega kevadrullid olid tempura-köögiviljade, rikkalikku kastme ja väikeste lisanditega timmitud harmooniliseks ansambliks. Lõhe sashimiga sobanuudlisalat andis tunnistust nõudlikust suhtumisest toorainesse: lõhe oli õrn ja värske.Mõnusad toiduelamused

Kompositsiooniline tasakaal ja mitmekesisus oli ka pearoogade suurimaks trumbiks. Iseenesest polnud ei sous vide pardifilee ega chipotle’i ja meega marineeritud grillitud searibi mingid üllatajad, vaid tavaline hästi valmistatud restoranitoit. Koos valitud lisandite ja täpselt timmitud kastmega moodustasid need aga naudingulise komplekti.

Teenindajatel jätkus meie jaoks aega ja tähelepanu algusest lõpuni. Otsekohe küsiti joogisoovi; tühjad veiniklaasid ei jäänud kohvi ja koogi ajaks lauale (nagu uutes restoranides peaaegu alati juhtub); espresso jõudis lauda kuumalt; arvet ei pidanud pikalt ootama; kui klaas tühjaks sai, pakuti vett juurde – pisiasjad, aga kui mõnusad! Ja kuigi lõppkokkuvõttes polnud midagi, mis paneks vau! või ohoo! hüüdma, sai argipäevast pühapäev. Olime heades kätes, hoitud ja hoolitsetud.