Miks ei peaks Jõks presidendiks saama?

Aga kõigepealt tunnustavad sõnad. Allar Jõksi võitlus õiguskantslerina erakondade varjatud rahastamise vastu oli tähelepanuväärselt kompromissitu ja mul on tuliselt kahju, et see jäi pooleli. Pole võimatu, et kui riigikogu oleks Jõksi 2008. aastal õiguskantsleriks tagasi valinud, oleks erakondade rahastamine praegu oluliselt puhtam, kui ta on. Õiguskantslerina jätkates olnuks Jõksil küllaldane moraalne kapatsiteet ja teisalt ametikohast tulenev jõu õlg seda rauda taguda tulemuseni.

Tegelikkus on selline: 2010 dekriminaliseeris riigikogu erakondade varjatud rahastamise, see on üks Eesti erakonnapoliitika häbiväärsemaid otsuseid üleüldse. Erakondade rahastamise komisjon on üks naljanumber.

Veenev õiguskantsler

Õiguskantslerina oli Jõks veenev, argumenteeritud ja usutav. Parteide punane tuli tema jätkamisele õiguskantslerina andis talle veenvust juurdegi: erakondade ei tema suhtes oli justkui tõendus, et ta on ajanud õiget asja, ehkki mitte võidukalt. Jõks lahkus õiguskantsleri kohalt kaaluka kõlbelise kapitaliga.

Ainult et peale hakata polnud sellega kohemaid just kuigi palju. Andnuks ajalugu Jõksile võimaluse presidendiks kandideerida kohe pärast õiguskantsleri ametist lahkumist, võinuks lend ühest mõjusast riigiametist teise olla särav ja ehk usutavgi. Ent koht oli parasjagu kinni ja Jõks alustas 2009. aastal advokaadina Soraineni büroos, jäädes ühiskondlikult aktiivseks küsimustes, mis talle silmapaistmiseks ja hea maine säilitamiseks sobisid, erakondade rahastamise teemaga eelkõige. Muidu aga on Jõksi õiguskantsleritööjärgsed aastad kulunud töötamiseks ametis, mis seab küsimuse alla tema sobivuse presidendiks.

Loomulikult ei saa ma tõsimeeli väita, et advokaat ei tohi saada presidendiks. Ütlen nii: ma ei tahaks, et presidendiks saab inimene, kelle väärtusruum on – kas professionaalse tegevuse mõju või isikuomaduste tõttu, seda ma tegelikult ei tea – relativiseerunud, vormitu, aluseta. Eeldusel, et presidendil ei ole Eestis kehtivate seaduste raamides kuigi suurt reaalset võimu, võiks ta roll olla eelkõige nn moraalse majaka oma, ja seda rolli täitma Jõks ei sobi (ei sobi ka mitte ükski teine end presidendikandidaadina üles andnutest, eri põhjustel).

Vajub kiirelt läbi õhukese jää

Pärast presidendikampaania avapauku ilmnes õige pea, et paljude muude teemadega peale erakondade rahastamise kõnnib Jõks õhukesel jääl, vajudes läbi kohemaid, kui on tarvis vaadata sügavamale või kas või lihtsalt võtta seisukoht mõnes aktuaalses küsimuses. Oma esimeses arvamusloos teeb Jõks kolm põhimõtteliselt andeksandmatut viga.

Esiteks ja peamiselt: ta postuleerib tõe relatiivsuse. „Tõde, nagu tavaliselt, on kusagil keskel.“ Sellega on öeldud, et tõde on midagi kahe äärmusliku või vastandliku arvamuse vahepealset; mingi kokkulepe. Sellest järeldub omakorda, et on üsna ükskõik, kuidas asjad päriselt on – tõde on see, mille peale me kokku lepime.

Kas tegemist on erialase või inimliku selgrootusega, pole mulle teada, aga õigussüsteemis selline arusaam iseenesest kehtib küll. Kohtus ei sünni ju mitte tõde, vaid protsessi käigus vormitakse kokkulepe, et see või teine on selles või teises teos süüdi või süütu. Teadagi on sellised kokkulepped vahel ka ekslikud, ent mitte kõigi ekslike otsuste puhul ei saa me nende ekslikkusest teada. Ehk siis: õigusemõistmisel pole tõega just kuigi palju tegemist ja kahetsusväärselt sageli ei sünni seal ka õigust.

Teiseks, Jõks teatab, et Eestis ei ole lihtne oma mõtteid väljendada. See on lihtsalt vale: mitte kunagi varem ei ole oma mõtete väljendamine olnud nii lihtne. See on ehk isegi liiga lihtne, mingit toimetajat ega väljaannet pole enam vaja, sotsiaalmeedias arva, palju torust tuleb. Kui Jõksil on sõpru, kes tahaksid teda avalikult toetada, aga ei saa seda teha, sest see ei meeldiks kellelegi teisele, siis on asi nendes inimestes, mitte arvamusvabaduses.

Ja kolmandaks, Jõks pakub ennast välja arstina, kes diagnoosib ja määrab ravi. Isehakanud tohtrid ajavad alati hirmu peale. Kui diagnoos on vale, nagu äsja viidatud – siis ei saa vist ka ravi õige olla? Jõksi seisukohti majanduslikes, välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes pole isegi mõtet ükshaaval lahti võtta, sest sisuliselt tal neid pole. Inimesel, kelle jaoks on tõde kuskil vahepeal, ei saagi neid olla.

Edev olla on kasulik

Jõks kiitleb Eesti Päevalehes sellega, et on saanud ise valida neid, keda advokaadina esindada. Üks Jõksi esindatavatest on olnud ettevõtja Toomas Tool, 2013. aastal riigikohtu otsusega turumanipulatsioonis süüdi mõistetud kriminaalkurjategija. Tooli maailmavaatest, hoiakutest ja tõekspidamistest saab aimu näiteks sellest surematust üleskirjutusest. Kui Toomas Tool on mees, kellega Jõksil vaatenurgad klapivad, siis tekib hulk küsimusi, mida pole veel küsitud. Kõigepealt tahaks pärida, mis on Allar Jõksi meelest turumanipulatsioon, kui Tool selles tema meelest sugugi süüdi ei ole; aga teiseks – ja mõõtuandvamaltki: missuguseid Toomas Tooli maailmavaatelisi seisukohti võiks presidendikandidaat Jõks jagada?

Sealsamas Päevalehes ütleb Jõks, et presidendiks kandideerimine on hea võimalus testida, missugune ta välja paistab. See, andke andeks, mõjub lihtsalt totralt, aga on ilmselt tõele üsna lähedal. Edeva inimesena võib-olla just seda ta peamiselt teebki. Edevale egole annaks presidendiks mittesaamine ehk valusavõitu laksu, eduka advokaadina tõe relativeerimise jätkamisele oleks aga presidendikampaaniast raskesti ülehinnatav kasu: rahakate kundede tormijooks ei lõpeks niipea.