Arstide nõiajahile terendab lõpp

Mirjam Esperk 31. oktoober 2016, 07:30
Uus patsiendikindlustus teeb lõpu nii arstide vigade peitmisele kui ka süüdlaste nõiajahile.
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20161031/NEWS/161029727/AR/0/operatsioon.jpg

Uus patsiendikindlustus teeb lõpu nii arstide vigade peitmisele kui ka süüdlaste nõiajahile.

Varem mitu korda edasi lükatud patsiendikindlustuse ehk mittesüülise vastutuse korra valmimist on oodata aasta lõpus. See annab arstidele võimaluse kergemalt hingata siis, kui midagi viltu läheb, ja mitte juhtunut iga hinna eest varjata. Samas saab patsient lihtsama võimaluse saada hüvitist, kui ta on saanud raviprotsessis tervisekahju, mida oleks saanud vältida.

„Hetkel on vabatahtliku kindlustusega kaetud 70 protsenti arstidest (peamiselt kindlustatud Eesti Arstide Liidu poolt - toim.), kuid see kaitseb arste eelkõige juhtudel, kui patsient nõuab hüvitist. Lisaks on tõendamiskohustus patsiendil,“ selgitas sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste.

Tema sõnul on uus süsteem kõigile kohustuslik ja kaitseb patsiente tänasest oluliselt rohkem, sealhulgas võttes patsiendilt tõendamiskohustuse. „Juhtumi analüüsimisega tegeleks patsiendikindlustusfond. Praegune süsteem põhjustab ka liigset keskendumist süü otsimisele ega motiveeri tegelema juhtunu põhjuste analüüsimisega,“ selgitas Paluste.

Naabrite mudel

Arstide liidu peasekretäri Katrin Rehemaa sõnul tasub süsteemi loomisel võtta eeskuju naabritest. “Eestis peaks olema mittesüüline vastutus ja sellele vastav kindlustussüsteem, eeskuju võiks võtta Soomest, kus see juba aastaid edukalt töötanud,” kinnitab Rehemaa.

Tema sõnul peaks siis oma vastutuse kindlustama kõik raviasutused ja kindlustuskaitse oleks kõigil selle asutuse töötajatel. Patsient pöördub kaebusega selleks loodud komisjoni poole ja kindlustus hüvitab kahju, mis tekkis diagnoosimise või ravi käigus, juhul kui selle tekkimist oleks saanud teisiti tegutsedes ära hoida.

Süüdlasi selle süsteemiga ei otsita ega karistata. Kui patsient on kindlustusest hüvitise saanud, ei tohiks ta enam sama asjaga seotud nõuet ka kohtu kaudu esitada. Kindlasti tuleb Rehemaa sõnul luua vigadest ja tüsistustest teatamise süsteem, et vigu saaks analüüsida ja püüda edaspidi ära hoida.

Vigade teatamine oleks vabatahtlik, kui aga eksimusest jäetakse teatamata ja patsient pöördub juhtumiga kindlustusse, siis kindlustuskaitse ei kehti ja haigla peab ise kahju hüvitama. Vigade registri andmed ei tohiks olla kasutatavad tõendina kohtumenetluses tervishoiutöötajate ja -asutuste vastu.

Katrin Rehemaa, arstide liidu peasekretär.

Julgus vigu tunnistada

Mittesüülise süsteemi kõige olulisemas positiivses küljes ollakse üksmeelel – selle süsteemi puhul julgevad arstid oma vigu tunnistada ja analüüsida, ilma et kardaks kohtulikult karistada saada või olla hukkamõistva artikli peategelaseks ajalehes. See on ravikvaliteedi mõttes oluline.

Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professori Irja Lutsari sõnul on äärmiselt ohtlik, kui vigu ei julgeta tunnistada ja neid varjatakse. Paljudel juhtudel on tahtmatult tekkinud vigu võimalik parandada, kui on teada, millega tegemist. “Kui aga ei tea, millega tegemist, siis on ka vigade parandamine raske,” kinnitab Lutsar.

PERHi onkoloog-vanemarsti Indrek Oro sõnul aitaks mittesüüline süsteem vigadest paremat ülevaadet saada. “Arvan, et mittesüüline vastutus on üldine eeldus arstlikest ja meditsiinilistest vigadest ülevaate saamiseks,” räägib ta. “Vähesed panevad pea silmusesse vabatahtlikult, olgu argumendid kui tahes veenvad. “

Kui õnnestub asjaosalistele näidata, et silmus puudub, võiks süsteemist aja jooksul kujuneda kasulik kvaliteedijuhtimise instrument.

Mittesüülise süsteemi korral tekib ka haigetel võimalus oma kannatuste eest kompensatsiooni taotleda.

Kas see on ikka positiivne, on Irja Lutsari hinnangul omaette küsimus ja kuulub ühiskondliku otsustamise valdkonda. “Ka mittesüülise vastuse korral peab keegi kulud tasuma. Kardan, et see keegi on maksumaksja – meditsiin läheb veelgi kallimaks,” tõdeb ta.

Lutsar lisab, et on üsna skeptiline selle suhtes, kas mittesüülise vastutusega kaasneks meditsiinisüsteemi ja arstiabi kvaliteedi paranemine. “Küll jäävad ära või vähenevad oluliselt nii arstidele kui ka haigetele emotsionaalselt valulikud kohtuprotsessid,” sõnab ta.

Ravivead jäävad olema

Ravivigadega professor Lutsar enam ise otseselt kokku ei puutu. “Olen nendega tihedalt kokku puutunud, kui juhtisin kliinikumis kliinilisi konverentse,” meenutab ta. “Olen ka ise vigu teinud, kui arstina praktiseerisin.”

Ta on seisukohal, et ravivigu peab arutama, aga seda ikka ennekõike spetsialistide ringis, kus osatakse ka nõu anda, kuidas tulevikus olukordi paremini lahendada.

Arutelust on tema sõnul rohkem kasu, kui suudetakse luua õhkkond, kus inimesed oma vigu tunnistada ja analüüsida julgevad. “Kardan, et kohtusaal vigade tunnistamist ei soosi. Sageli ei ole meditsiiniharidust mitteomav kohtunik pädev arsti nõustama, kuidas edaspidi vigu vältida,” sõnab Lutsar.

Tema hinnangul on ravivigade taga enamasti terve kaskaad sündmusi, alates ebatüüpilisest haiguskulust ja lõpetades süsteemi nõrkade kohtade ning informatsiooni ebapiisava liikumisega. Arsti juurde ei pöördu terved inimesed, kellel midagi viga pole, ja haigused ei kulge kõigil täpselt ühtemoodi. “Nii ei pruugigi kunagi teada saada, kuidas oleks protsess kulgenud, kui oleksime midagi teisiti teinud või tegemata jätnud,” kinnitab Lutsar.

Onkoloog Indek Oro sõnul ei ole küsimus selles, kas raviviga juhtub, vaid pigem selles, millal see juhtub. “Lõplikult ei ole arstitöös eksimuste riske võimalik maandada, sest need on seotud töö iseloomuga,” toob Oro välja. Küll aga on tema hinnangul võimalik töökorralduse muutmisega ennetada süsteemsete vigade teket. Vigadest ülevaate saamiseks tuleb need kirja panna ja hiljem analüüsida. Igati asjakohane on luua vastav õhkkond töökohal ning püüda motiveerida potentsiaalseid eksijaid enda vigu registreerima.

Ta räägib Taani kolleegilt kuuldud loo: sealse suure haigla intensiivravi osakonna õde oli valvejärgsel hommikul ajanud segamini ravimipudelid ja patsiendile tilgutati vale lahust. Kui šokeeritud õde sellest arstile teatas, jäi ta väljateenitud karistust ootama. Järgmisel päeval arutati asja osakonna koosolekul ja julgele õele kingiti pudel šampanjat.

“Sellise suhtumise juurdumine meie raviasutustes aitaks kindlasti kaasa mõistliku vigade registreerimissüsteemi väljakujunemisele,” hindab Oro.

Raviviga – kas tõesti kriminaalne tegevus?

Aime Keis, Ida-Viru Keskhaigla ülemarst

Arst kriminaalkorras kohtu all – vaidlust tekitav, hirmutav ja tundub vale. See tähendab ju, et korrakaitseorganid on tuvastanud arsti tegevuses võimaliku kuriteo koosseisu ja meil on arusaam, et kui kriminaalasi, siis kindlasti järgneb karistus.

Räägime siis otse, et arsti kahtlustatakse surma põhjustamises – küll hooletuse tõttu, mitte ei süüdistata tahtlikus surma põhjustamises. Šokeeriv ühiskonnale, šokeeriv meedikutele. Paljudel on kokkupuuteid tervishoiusüsteemiga, võrreldakse oma kogemusi ja sõnavabaduse ühiskonnas saavad oma jao kätte kõik teisedki raviasutused. Kuidas muidu seletada meedias esilekerkivaid juhtumeid. Vale ravi, ravi hilines, kiirabi tegutses aeglaselt. Hinnangut annavad arsti tööle need, kes pole kursis erialaga. Ja see on norm. Meedikud teavad, kui palju tööd, hoolt ja vaeva on iga patsiendiga. Loed kõiki arvamusi ja kommentaare ning tekib masendus, pettumus.

Raviga kaasnevad riskid. Me oleme Eestis jõudnud meditsiinis väga kõrgele tasemele, meil on kvaliteetne tervishoiuteenus. Paraku kaasneb ravimisega risk tüsistusteks, aga ka eksimuste tekkimiseks. Meditsiin on riskantne valdkond. Ravivea tekkimisel tuleb põhjalikult analüüsida, kuidas ja miks see viga tekkis. Raviveaks loetakse valesid otsuseid, mis viivad vale diagnoosini või siis õige diagnoosi korral oskamatut ravimeetodi kasutamist.

Vale on arvamus, et ravivead vaikitakse maha. Ei vaikita. Ravikvaliteet on tervishoius eraldi valdkond. Mõiste kvaliteetne ravi on lausa ministri määrusega sätestatud ja lisaks ka abinõude plaan, kuidas tagada kvaliteetne tervishoiuteenus. Tüsistused ja ka eksimused arutatakse läbi haiglas erinevatel tasanditel. Kuna seda ei tehta avalikkuse ees ja läbi meedia, arvatakse, et vead vaikitakse maha. Meditsiin ei ole poliitika, kus võib avalikkuse ees kraagelda.

Kui arst eksib, tekivad küsimused nii arstile kui ka tervishoiuasutusele. Haigla võtab tööle arsti – diplom taskus, tervishoiutöötajate registrisse kantud ja eriala pädevustunnistus antud. Sisuliselt ei tea haigla arsti oskustest ja teadmistest suurt midagi, usaldab õppeasutust.

Arstil on kohustus. Arsti kohustustest on kirjutanud advokaat Ants Nõmper juba aastal 2002. Arstil on kohustus osutada teenust kaasaja tasemel, piisava hoolsusega ja vajadusel kaasates teisi kolleege. Kaasaegset taset saab kindlaks teha.

Võrreldakse arsti tegutsemist kaasaegsete ravistandarditega. Kui on ravijuhendid, siis on kergem. Kui ravijuhend puudub, tuleb võtta antud valdkonna ekspertarvamus. Seega ravijuhendid on väga vajalikud dokumendid. Eksperdid vaagivad, kas antud olukorras tuginedes olemasolevatele faktidele, oleks tehtud teistmoodi või mitte. Tänapäeval on kolleegidega konsulteerimine reegel, mitte häbiasi. Kui kahtled, küsi nõu.

Arvamus on ajendatud IVKHs töötanud EMO arsti kohtu alla andmisest seoses tema patsiendi surmaga.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
31. October 2016, 00:31

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing