Restoranitest: Salt kui kulinaarne paabel

Tihkelt laudu täis pikitud väike keldriruum on täis inimesi ja aroome. Salt on rohkem elus kui ükski teine restoran Tallinnas. Elu jätkub sellesse ka nädala esimese poole õhtutel, kui suuremas osas söögikohtadest valitseb tühjus. Kuuldused fine dining’u peatsest surmast leiavad Saltis tugevamat kinnitust kui kusagil mujal.

Toit valmib sealsamas keldrinurgas, lõhnad annavad teada, milline hõrgutis parajasti koka käe alt tulemas. Kelner võtab meid vastu kui sõpru, mis sest, et viimati käisin Saltis paar aastat tagasi.

Salti menüü on algusest peale pakkunud gastronoomilist tulevärki ja teeb seda ka nüüd. Kulinaarne paabel, võiks selle kohta öelda. Peruu, Laos, Rootsi, Hiina, Malaisia, Prantsusmaa, Jaapan, Itaalia, Tai – kõik on kohal. Baroklik liialdus, võiks mõni snoob õlgu kehtida, aga Salti see sobib ja nad suudavad ka kõik ambitsioonikad road naudinguliselt teostada.

Toidunaudingutele lisaks pakub Salt võimalust ka gastronoomilist sõnavara täiendada.

Kui olete restoranist restorani korduvatest tartar’idest, orsotto’dest , paté’dest ja tiramisu’dest tüdinud, minge ja tutvuge Salti karaage, tostada, poke ay shimey’ ja espuma’ga. Elamused garanteeritud.

Minu isiklik kulinaarne leksika rikastus laksa, tiradito ja calamans’i võrra, õppematerjaliks malaisiapärane vürtsikas mereannisupp laksa ja kammkarbi tiradito tšilli, granaatõuna ja calamans’iga.

Gastronoomilises džunglis aitavad orienteeruda teenindajad, kes tegelevad Saltis palju enama kui toidu toomise ja nõude viimisega. Kelner paistis päris tõeliselt meie mõnusast äraolemisest hoolivat, seda juba alates sobivaima laua valikust ja jookide soovitamisest kuni võõramaiste toidunimedega hakkama saamiseni. Kui aeg-ajalt olengi arvanud, et menüüdes võiks rohkem eesti keelt kasutada, siis seekord mitte – ümbermaailmareisi puhul oleks see asjatu ajaraisk.

Kogu kulinaarse tulevärgi juures tegi mulle kõige suuremat rõõmu aga see, et grillitud kaheksajalg krõbekartuli ja perselata’ga on menüüs ikka veel alles. Klientide nõudmisel, selgitas kelner. Aeg-ajalt nad küll üritavat kaheksajalga menüüst välja võtta, aga see vallandavat alati püsiklientuuri protesti. Pean tunnistama, et Salti kaheksajalg on minugi jaoks kujunenud omamoodi kombitslooma etaloniks, mille järgi ma tahes-tahtmata teiste söögikohtade omi hindan.

Olgu menüü kui rikkalik tahes, alati on tore, kui sellele veel midagi lisaks pakutakse. Seekord polnud magustoit nimega Purunenud Pavlova veel menüülehele jõudnud, kuid köögis mõned juba ootel. Purunenud polegi päris õige öelda, lauale jõudes oli õrn küpsetis veel täiesti terve. Purunes see kaunis beseekuhik alles kelneri halastamatu lusikahoobi järel, paljastades oma hapukasmagusa sisu. Etendus missugune, aga ka maitse oli selle vääriline. Eesti parim Pavlova see muidugi ei ole, sest teatavasti on parim Põhjakas, aga teine-kolmas koht on garanteeritud.