"Kasum ei peaks minema omanike taskusse"

"See ei ole hästi toimiv majandus, kus kasum läheb vaid omanike taskusse," ütles Euroopa ametiühingujuht Luca Visentini.  Foto: Andras Kralla
Kristel Härma • 27 aprill 2017

Euroopa ametiühingujuhi Luca Visentini sõnul peab eestlane töötama 20 aastat, et teiste riikide töötajatega palgavahe tasa teha.

Luca Visentini,, Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni peasekretär

Ettevõtte kasum peaks minema osaliselt investeeringuna firmasse tagasi ja osaliselt peaks selle laiali jaotama, mitte ei peaks see minema omanike taskusse.

Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni peasekretär Luca Visentini ütles intervjuus Äripäevale, et Eesti tööturul on veel palju arenemisruumi. Visentini hinnangul peaksid ettevõtted jaotama poole kasumist palkadeks, sest töötajate produktiivsus kasvab tunduvalt kiiremini kui palgad.

Kas ametiühingud pole oma aja ära elanud?

Arvan, et neid on rohkem vaja kui varem. Esiteks digitaalmajanduses toimuvate muutuste tõttu ja majanduses üldiselt on üha rohkem töötajaid, kelle õigused ei ole tagatud. Õigus kollektiivläbirääkimistele ja ka ligipääs sotsiaalkaitsele - uutel ametitel ei ole neid töötajate tavapäraseid õigusi. Ametiühinguid on tõesti vaja rohkem kui varem, et tagada, et need õigused laienevad kõigile. Seda teemat arutame me lähipäevil Euroopa Komisjoniga, kes avaldab ettepanekud Euroopa sotsiaalõiguste samba loomiseks. Ja üks osa sellest on täpselt see.

Teiseks on vaja ametiühinguid varasemast enam, sest kasumid ja produktiivsus kasvavad igas Euroopa Liidu riigis, aga palgad mitte. Me peame algatama suure Euroopa töötajate palgaõiguste kampaania, eriti ida- ja lääneriikide palgaerinevuste osas. Ilma ametiühingute ja kollektiivläbirääkimisteta seda ei saavuta. Seega on meid vaja vähemalt selleks, et kõik saaksid paremat palka ja sotsiaalkaitse oleks kõigil ametialadel. Ilma ametiühinguteta ei suuda keegi seda saavutada.

Aga Eestis tõusevad palgad kiiremini kui efektiivsus. Kas ametiühingud ei peaks hoopis palgatõusule piiri panema?

See ei ole tõsi. Teil on endiselt suur lõhe produktiivsuse kasvu ja palgakasvu vahel. Kui võrrelda erinevates sektorites sarnastes ettevõtetes produktiivsust ja palku, on palkades lõhe Eesti töötajate ja Saksa, Soome või Rootsi töötajate vahel. Produktiivsus võib olla 85% Soome või Rootsi töötajate omast, aga palgad on 40%, võib-olla 50%. Seega peaksid palgad tõusma rohkem kui praegu. See ei ole piisavalt kiire. Me arutasime Eesti Ametiühingute Keskliiduga, et Eesti töötajatel läheks 20 aastat, et see lõhe tasa teha. On selge, et palgatõusu on vaja kiirendada, mitte pidurdada.

Eestis sööb palgaralli ettevõtete kasumeid.

Ja mis selles halba on (naerab)? Ettevõtte kasum peaks minema osaliselt investeeringuna firmasse tagasi ja osaliselt peaks selle laiali jaotama, mitte ei peaks see minema omanike taskusse. See ei ole hästi toimiv majandus, see ei ole elujõuline ring, kus kasum läheb vaid omanike taskusse. Kasum on kasum ühiskonna ja majanduse jaoks tervikuna, mitte üksiku tööandja jaoks.

Kasumist peaks minema 50% palkadeks ja 50% peaks investeerima firmasse tagasi. Kas see on Eesis nii? Kas see on mujal Euroopa Liidus nii? Ma ei usu. Nii et meil on kasumitega probleem, sest produktiivsus kasvab ja kasumid kasvavad, aga majandusel ei lähe hästi. Kui ettevõtted hoiavad kasumid endale, loovad nad üha rohkem ebavõrdsust ja selle ebavõrdsuse eest tuleb maksta ühiselt, sest see suurendab sotsiaalkulutusi ebavõrdsuse kompenseerimiseks. See tuleb kinni maksta maksudega, samal ajal kui tööandjad hoiavad kasumid enda taskutes, ja see ei ole õiglane. Me peame seda lähenemist muutma.

Kas ametiühingud ei muutu liialt äärmuslikuks?

Ma ei arva seda. Me oleme väga mõõdukad ja mõistlikud ja tahame luua teistsugust mudelit jätkusuutlikuks kasvuks. Ja me ei ole selles üksi. Ka ÜRO ja IMF on samal seisukohal. IMFi ei saa süüdistada selles, et see oleks parem- või vasakäärmuslik organisatsioon. IMF on juhtiv rahvusvaheline finantsasutus ja kordab juba mitu aastat, et maailmas, eriti Euroopas, on oluline nii avalikus kui erasektoris investeerida koos produktiivsuse tõusuga palkade tõstmisesse ja vähendada ebavõrdsust. Nii et me ei ole selles üksi ja nende probleemidega tegelemises ei ole midagi äärmuslikku. See on see, mida on tõesti vaja, et arendada välja paremini toimiv majandus ja heaolu kõigile.

Foto: Andras Kralla

Eestis on meil üha vähem madalalt tasustatud töökohti. Mis peaks olema tööandjate järgmine samm, et parandada töötajate tingimusi?

Ma ei arva, et keskmiselt oleks see olukord nii täiuslik. On veel arenemisruumi. Ja see, et Eesti tööandjad on raskustes oskuslike töötajate leidmisega teatud ametikohtadele ja et endiselt on suur probleem oskuste mittevastavusega, ütleb palju selle kohta, et väljaõppesse ei investeerita piisavalt ning kõrge kvalifikatsiooniga ametikohad ei ole piisavalt tasustatud. Haridusse ja väljaõppesse ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajate palgatõusu investeerimine looks ka ettevõtetele rohkem võimalusi leida sobivaid inimesi.

Milline on olukord Itaalia ja Euroopa tööturul ja kuhu paigutub selles Eesti?

Mulle tundub, et Eesti on ida ja lääne vahel. Lõunas on töötuse tase kõrge, palgad madalad ja tööturul suured probleemid. Põhjas on madal töötuse tase ja kõrgemad palgad ning ühtlasem tase. Saksamaa ja Prantsusmaa on aga rohkem killustunud. Lääneriikides on olukord väga erinev ja idas võib olla väga kõrge produktiivsus, aga majandus toimib hästi vaid üksikute inimeste jaoks ning tööturg on väga killustunud ja teisel pool on madalad palgad.

Eesti on ilmselt keskel, sest palgad on madalad, aga mitte nii madalad kui Poolas, Tšehhis või Bulgaarias. Tööturg on killustunud, aga samas ka küllaltki stabiilne. On positiivseid jooni, aga on endiselt mõned lõhed, mis vajavad täitmist. Oskuste mittevastavus peab paranema, et töökohtadele leitaks õiged inimesed, endiselt on lõhe produktiivsuse ja palkade vahel ning ei investeerita piisavalt haridusse ja väljaõppesse ning innovatsiooni. Arenemisruumi on ja selles osas võiks Eesti olla sild erinevate riikide vahel. Euroopa Liidu eesistumine võiks olla selleks hea võimalus, eriti kuna tulevad uued algatused, nagu Euroopa sotsiaalõiguste sammas.

Mis võiks olla peamine asi, mida me peaksime enda tööturul paremaks muutma?

Ma arvan, et kõige olulisem on parandada sotsiaalset dialoogi ja tugevdada kollektiivläbirääkimisi, sest kollektiivläbirääkimised on parim vahend saavutamaks olukorda, kus kõik võidavad. Selle abil saab täita lõhe produktiivsuse ja palkade vahel ning anda töötajatele töökohale sobivad oskused. Valitsus peaks julgustama ja aitama sotsiaalpartnereid viima läbi põhjalikke kollektiivläbirääkimisi.

Mida me peaksime tegema enda haridussüsteemiga, et oskuste mittevastavust parandada?

On vaja palju investeeringuid. Inimeste koolitamisse ja haridusse ning töökohal õppesse investeerimine on ainus võimalus ja sealjuures peaks olema mõistlik tasakaal riigi ja erasektori rahastamise vahel. Ettevõtete kasumid tuleb investeerida koolitamisse ja samal ajal peab olema saadaval riigi ja Euroopa Liidu rahastus.

Luca Visentini ei pea Itaalia Euroopa Liidust lahkumist tõenäoliseks.  Foto: Andras Kralla

Kuidas me saaksime töökäte puuduse probleemi pagulaste ja põgenike abil paremini lahendada?

See on väga huvitav teema. Pagulaste oskusi tuleb õigesti ära kasutada ja nende oskusi vastavalt tööturu vajadustele arendada ja kohandada. Oluline on, et tööturule integreerides luuakse neile võrdsed võimalused. See ei ole päris aus konkurents, aga kõigil peaks olema võimalus tööturule siseneda ja täita seal olevaid lõhesid.

Rootsi on hea näide. Rootsi on viimastel aastatel panustanud 1% SKPst pagulaste ja migrantide integratsiooni. Nad tulid välja programmiga investeerida 2% SKPst – 1% läheb sotsiaalkaitsele ja haridusele, teine 1% läheb ainult nende majandusse integreerimise peale. See on suur summa, aga sellega luuakse Rootsi majandusele väga suurt lisandväärtust.

Kas te peate Italexitit tõenäoliseks?

Ei. (Naerab.) Võimatu. Ükski euroala riik ei saa liidust lahkuda, see tapaks täielikult riigi majanduse. Hoolimata sellest, et mõned populistlikud liikumised teevad propagandat, ei jõua see päris tegudeni. Nagu Suurbritannias lubas rumal partei Brexitit, aga kui see hakkas täide minema, ei olnud neil plaani ja partei juht taandas end ametist, sest ei osanud midagi teha. Isegi Marine Le Pen ei teeks Frexitit, kui ta valimised võidaks. Ma ei usu, et ta seda teeks.

Kuidas mõjutaks Euroopa Liidust lahkumine riigi tööturgu?

Tööturg hävitataks sellega täielikult. Vaadake Argentiinat. Iga riik, mis lahkuks euroalast, välja arvatud võib-olla Saksamaa, jõuab samasse olukorda nagu Argentiina, kus on kriisis pangasüsteem, avalik rahastamine ja muu. Ei ole võimalik rahvusvahelistel turgudel ellu jääda, kui sa lahkud valuutasüsteemist. Suurbritannia ei ole euroala liige, aga kõigile euroala liikmetele oleks lahkumine katastroof.

Hetkel kuum