IRL on ennast klouniks meikinud

Miks peaksid inimesed kahetsema heas usus tehtut, mõistlik on ju kahjatseda tegemata jätmisi. Eesti riiki oli sedaaegu vähem ja üks seltskond (Aadu Luukas, Toomas Annus, Jüri Käo, Urmas Sõõrumaa ja mina) uskus, et poliitikud on mugavustsoonis. Arvasime, et oleks mõistlik süsteemi pisut raputada, aidates kaasa mõne alternatiivse poliitilise liikumise mängutoomisele. Juhuslikult kibelesid parasjagu poliitikasse tulema noored vihased respublikaanid – ja leidus vahendajaid, kes viisid meid kokku.

Minu isiku ületähtsustamine selles protsessis tulenes asjaolust, et parasjagu oli töökoormus väiksem kui seltskonna teistel liikmetel, sestap suunati mind asjaga tegelema. Eks ma ikka innustusin ka. Muidugi pandi ühiselt kokku tolle aja kohta suur raha, mis sümbioosis noorte meeste äärmise töökusega tõigi edu. Aadu käest ei saa enam küsida, kuid keegi ülejäänutest pole küll selgesõnalist kahetsust väljendanud. 

Eks põhjusi oli palju, tooksin välja vaid kolm peamist. Esiteks, tohutu esialgne edu tõi peapöörituse, mistõttu kiputi end pidama nendeks, kes tegelikult ei oldud. Teiseks, poliittehnoloogiliste võtete ületähtsustamine ja samade trikkide kordamine (mis on toonud meid siia, peab ka edasi viima). Osutus aga, et rahvas ei olegi väga loll. Kolmandaks, vanade respublikaanide hulgas oli mõjukaid aferiste ja erakonnaga liitus neid veelgi. Selle tõttu tekkis absurdini küündiv noorte meeste sisevõitlus, mis soosis kaksikmoraali võidukäiku erakonnas tervikuna. Võimumängude ilu hakkas meeldima ka paljudele naiivsetele kaasatutele.

Kindlasti mõni oli, aga kahjuks ei meenu ühtegi tõsist õnnestumist. Meie poliitika tundub olevat selline missivõistluse moodi värk, kus erakonnad on rahva jaoks meigitult poodiumil. Põhiliselt kasutatakse populismi värvipaleti abi, mõni erakond kasutab seda ka radikaalsemalt, tuues sisse indiaani sõjamaalingu elemente. Kuid IRLi viimaste aastate lausa valimatult üksteise peale võõbatud meigikihid meenutavad juba pisut klounigrimmi. 

Ma ei tunne Iva. Kuuldavasti on tegemist väga tubli inimesega. Seederit tunnen, tegemist on tööka ja põhimõttekindla rahvuslasest riigialamaga. Ta on võimeline tooma erakonnale tagasi isamaalise näo. Õnneks ei pea ma kellegi poolt ega vastu olema, see ikka erakondlaste asi.

Kuulun sellesse põlvkonda, kes kõrgkoolis pidi tegema punase ideoloogiaga seotuid eksameid. Kommunistlikku ühiskonda defineeriti selliselt, et igale inimesele antakse tema vajaduste järgi, aga töötama on ta kohustatud võimete kohaselt. Heaoluühiskond on selline, kus igale inimesele tuleb anda tema vajaduste järgi, kuid töö tegemine saab isikuvabaduste mittepiiramise seisukohalt olla vaid vabatahtlik. Kaine mõistus ütleb, et selline jama ei saa olla jätkusuutlik.

Tundub, et õhtumaalastest populistid on Karl Marxi teooriat kõvasti edendanud. Eriti dogmade asjus. Punasel ideoloogial olid oma sunnimõtted, mida kaitsti repressioonidega, Euroopa demokraatias oma hoiakud, milles kahtlemise eest küll ei represseerita, kuid avalikult häbistatakse. Pole meil siin olulist vahet, kes valitsevad. Nagu keegi on targalt öelnud: kui õhtumaade demokraatlik valitsus istub koos, siis on alati ohus riigialamate vara ja elu.

Toetada võiks ehk vaid õllesõprade erakonda, vähemalt selge värk. Inimkonna ajaloost on teada, et evolutsiooni jões vastuvoolu ujumine lõpeb ikka uppumisega.

Vägagi tõenäoliselt Keski ja Reformi valitsus. Riik saaks stabiilse ja oluliselt kompetentsema valitsuse. Kui nad suudavad peaministri postis kokku leppida (muus leppe saavutamine on poliitikas pisiasi), siis sünnib uus koalitsioon juba pärast Eesti eesistumise lõppu uuel aastal. Kui aga kokku ei lepita, siis pärast järgmisi valimisi.