Savisaar kaunistas Eesti poliitika naistega

Äripäeva 24. oktoobri raadiosaade „Arvamusliidrite tund“, mis analüüsis valimistulemuste mõju Eesti poliitilisele maastikule laiemalt ja ettevaates, tuli jutuks ka Keskerakonna rajaja Edgar Savisaare ajalooline pärand. Ehkki Savisaar võttis viimati kohalikel valimistel isikumandaadi, oli see tulemus tema poliitilise karjääri viletsaim ja reaalselt Savisaar enam Eesti poliitikat ei mõjuta. Nii politoloog Tõnis Saarts kui ka sotsioloog Juhan Kivirähk nõustusid, et Savisaare ajastu on läbi. „Ma ei kujuta ette, et Savisaar tuleks näiteks oma parteiga riigikogu valimistele 2019 või teeks mingisuguse võimupöörde Keskerakonnas,“ tähendas Saarts.

Saarts tõstis esile kolm aspekti Savisaare ajaloolises jalajäljes. „Savisaare suur teene on, et olemas on selline erakond, mis ühendab eesti- ja venekeelseid inimesi,“ rääkis Saarts. „Väga kergesti oleks võinud juhtuda, eriti 90ndate lõpus ja aastatuhande alguses, et oleks tekkinud etniliste venelaste erakond, mida ei oleks kunagi koalitsiooni võetud.“ Mõne halvema stsenaariumi korral oleks selline radikaalne, heitunud erakond, keda mängu ei võeta, Eestile Saartsi hinnangul tähendanud julgeolekuohtu. „Savisaar lõi integratsioonipartei mudeli, ja see on julgeolekuohtu kindlasti maandanud,“ tähendas ta.

Teiseks tõi Saarts esile, et Savisaar on Eesti poliitikasse toonud hulga võimekaid naispoliitikuid „Eesti poliitiline kultuur on väga maskuliinne,“ rääkis ta. „Poliitikat ei peeta eriti naiste asjaks. Nii võib erakonna autoritaarselt juhtimisel olla ka positiivne mõju – juhul kui erakonna juht edutab võimekaid naispoliitikuid. Meil oleks täna Eestis võimekaid naispoliitikuid märksa vähem, kui ei oleks olnud Savisaart.“ Tõepoolest, Keskerakonna juhttuumikust poole moodustavad naised. „Maskuliinses poliitilises kultuuris ei saa seda Savisaare teenet alahinnata,“ sõnas Saarts.

Kolmandaks märkis Saarts, et just tänu Savisaarele sai Reformierakond võimul olla seitseteist aastat. „Kümme aastat pärast pronksiööd oli Reformi positsioon peaaegu et kõigutamatu – see sai sündida paljuski tänu Savisaarele,“ kõneles ta. „Tänu Savisaarele sai Eesti poliitika järgida neoliberaalset mudelit. Savisaart sai siduda vene vähemuse ja Kremliga, seda kõike demoniseerida – ja selle pärast oli Eesti poliitika selgelt paremale kaldu.“ Kas seda pidada positiivseks või negatiivseks, oleneb Saartsi sõnul hindaja maailmavaatest.

Sotsioloog Juhan Kivirähk märkis Keskerakonna rajaja ajaloolist jalajälge iseloomustades, et see, mida Savisaar laulva revolutsiooni aastatel ja peaministrina tegi, oli kindlasti märkimisväärne. „Muidugi – kõik, kes on temaga koos töötanud, teavad, kui raske iseloomuga inimesega on tegemist,“ rääkis ta. „Mida aasta edasi, seda vähem talle sõpru ja liitlasi jäi. Ja nendel valimistel sattus ta oma valimisliiduga ikka üsna kesisesse seltskonda.“ Kivirähk meenutas, et valimiskampaania alguses kahtlustasid paljud konkurendid Savisaare ja Keskerakonna kokkumängu, aga lõpuks ilmnes, et tegemist oli lihtsalt ühe vananeva poliitiku tigeda kättemaksuihaga.

Keskerakond on olnud valimistulemuste poolest pidevalt konkurentsis Reformierakonnaga, aga on jäänud kõrvale, sest teistele erakondadele pole meeldinud nende venemeelne kuvand, arutles Kivirähk. „Kui aga Keskerakond nüüd suudab näidata, et ta on Savisaarest eemaldunud ja nüüd uue kuvandiga, siis võib ta muidugi olla ka järgmise valitsuse moodustaja.“ Kindlasti ei võida Keskerakond aga riigikogu valimistel absoluutset enamust, neil on nii või teisiti vaja liitlasi, lisas ta. Saarts näeb aga lähema tuleviku perspektiivina normaalset demokraatlikku protsessi: kord võidab Reformierakond valimised ja moodustab valitsuse, siis jälle Keskerakond.