Ansip kirub majanduspoliitilist lollust

12. märts 2018, 06:00
Andrus Ansip
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20180312/NEWS/180309632/AR/0/AR-180309632.jpg

Ei ole me nii rikkaks saanud, et võiksime oma raha sadade miljonite kaupa Lätti vedada, pahandab ekspeaminister, Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip praeguse valitsusega.

Kui tihti läksite peaministrina vastuollu omaenda veendumustega?

Valitsused on Eestis ikka olnud koalitsioonivalitsused. Olles peaminister, peab ka erakonna sees arvestama teiste arvamustega. Kunagi ei ole nii, et peaminister teeb ja räägib ainult seda, mis tema meelest on ainuõige. Kõik peaministrid peavad kogu aeg tegema kompromisse. Seal ei ole mingit suurt erinevust minu praeguse ametiga. Mul on oma ideaalid, kuidas Euroopa ühtset digiturgu luua, aga ma pean arvestama ka reaalsusega. Kui minu ideaalsel lahendusel pole kokkupuudet reaalse olukorraga, siis sellise ettepaneku tegemine on lihtsalt aja raiskamine. Aeg-ajalt olen sunnitud lati madalamale laskma.

 

Aga rääkida midagi, millesse sa ei usu – see on ju valetamine, ja valetamine peab olema poliitiku jaoks absoluutselt välistatud. Sa võid mitte rääkida kõike, mida sa arvad; lasta isegi paista midagi pisut teistmoodi, kui sa arvad; anda informatsiooni doseeritult – aga ega see ei ole hea komme. Te mäletate mind küll. Ma rohkem ikka prahvatan välja, mis ma tegelikult mõtlen. Minu meelest on nii lihtsam. Kui sa hakkad vingerdama ja teesklema, siis võib juhtuda nii, et sa lähed endaga puntrasse ega tea pärast, mis sa kusagil oled kokku vassinud. Ma ei soovita ühelegi poliitikule vingerdamist ja ammugi mitte valetamist. Kui sa valetad – kas või iseendale – siis sa jääd ükskord ikka vahele. Tõtt tuleb rääkida. Aga mitte kogu tõtt, loomulikult. Sest kogu tõde võib mõnikord kahjustada näiteks riigi julgeolekut.

Peaministrina olite te mees, kellel on alati õigus. Ülbust heideti teile sageli ette. Miks?

Kui jäi mulje, et mul alati õigus, siis ma saan sellega ainult rahul olla. Ma ei väida, et mul oleks alati õigus olnud või et mul tulevikus alati õigus oleks, aga kui ma sõnasõtta sööstsin, siis oli mul alati mingisugune kindel veendumus, mis põhines faktidel. Ma armastan statistikat, ma armastan Excelit, ma armastan teadmistepõhist lähenemist probleemidele. Emotsioonid on otsustamisel alati omal kohal, ka poliitikute puhul, aga emotsioonid ei tohi maha suruda teadmistepõhisust. Tavaliselt võitsin ma need kaklused, kuhu ma sööstsin suhteliselt lootusetus algolukorras, just täna faktidele, mida ma suutsin esitada.

Kas te õppisite statistikat spetsiaalselt pähe või jäid arvud lihtsalt meelde?

Mulle meeldib sedasorti kirjandus. Aga sellesse ma ei usu, et kellelgi oleks võimalik arvandmeid õppides pähe jätta, ilma et ta näeks nende vahel loogilisi seoseid. Minu käest on küsitud, kas mul on fotograafiline mälu. No ei ole! Aga kui sul on mingisugused eelteadmised, siis ei muuda mõne elemendi lisandumine aegrida, see ei nõua mingisugust vaeva. Loogilised seosed lihtsalt jäävad meelde.

Kui mõnel erakonnal või poliitikul on häda käes, siis öeldakse, et asi on kommunikatsioonis. Mulle tundub, et asi ei ole kunagi selles. Kuidas teile tundub?

No küllap on ikkagi kommunikatsioonivigu ka ja -stampe, mis jätavad mulje, et asjad on nii, nagu and tunduvad, mitte nii, nagu nad tegelikult on. Aeg-ajalt meenutab mõni, kuidas Ansip ütles, et kui see on kriis, siis sellises kriisis tema tahabki elada – ja näe, missugune kriis meil siis oli. Nagu oleksin ma mõni ullike. Aga sel ajal, kui ma seda väitsin, oli Eestis tööpuudus ajaloo kõige väiksem, eelarve oli ülejäägis, reserve suudeti koguda, majandus kasvas mühinal – see on olukord, milles kõik Euroopa liikmesriigid tahaksid ennast leida. Aga see, mis hiljem tuli – loomulikult ma ei tahaks niisuguses kriisis elada. Kõik need, kes ütlevad, et nad kriisi tulekut ette teadsid… No ei teadnud nad tühjagi. Välja arvatud see teadmine, et kriis ükskord tuleb. Ja see teadmine peab meil ka praegu kuklas olema. Kust ta tuleb, seda me ei tea.

Aga teie põhiväitega olen ma nõus. Kui langetatakse halbu otsuseid, siis üritatakse seda ajada kommunikatsioonivigade kraesse. Jah, olen kuulnud, et Eestis on tähtsamaid asju kui viinapudeli hind. Näiteks majanduspoliitika kujundamine on tähtsam, aga viinapudeli hinnaga kujundataksegi Eesti majanduspoliitikat. Et kogu see Eestist Lätti viidav aktsiisiraha tehakse kommunikatiivseks probleemiks, on kindlasti arguse tunnus. Ja näidatakse näpuga eelmiste valitsuste peale. Kui mina oli peaminister, siis me tõstsime ka kogu aeg aktsiise. Kas mina olen siis nüüd süüdise selles, mis praegu toimub? Ma ei arva seda. Tollal oli meil Läti ja Leedu peaministriga väga tihe koostöö. Me kooskõlastasime aktsiisitõusud ka sügava kriisi ajal ja meil ei tekkinud sellist piirikaubandust, nagu praegu on tekkinud.

Kui ikka näed, et otsus on vale, siis tuleb see ära parandada, mitte pea liiva sisse peita, mitte hakata näpuga näitama või süüdistama ajakirjandust ja kommunikatsiooni oma lollustes.

Praegune olukord tahab kiiret reageerimist. Ei ole me nii rikkaks saanud, et võiksime oma raha sadade miljonite kaupa Lätti vedada. Need on majanduspoliitilised lollused, mitte kommunikatsioonivead. Alkoholivaldkond pole ainus, kus on rumalusi tehtud.

Praegune maksupuder ja -kapsad ei maitse eriti kellelegi. Kuidas see paistab, mis maksudega toimub?

Lihtne ja selge maksusüsteem on ühe riigi jaoks väga oluline. Inimesed peavad maksusuhtest riigiga aru saama. Diktatuuririikides on suhteliselt tavaline, et maksud on väga madalad ja avalikke teenuseid rahastatakse mingitest muudest tuludest. Diktaatori jaoks on selline olukord päris hea, kui saab öelda, et selle haigla siin kinkis meile president see ja too. Normaalses demokraatias maksavad inimesed makse ja nad tahavad teada, mille peale valitsus on nende makstud raha kulutanud. Kui ehitatakse haigla, siis nad inimesed ütlevad: meie tegime selle, see on rajatud meie makstud maksudest.

Praegused „tabusid murdvad“ maksumuudatused on väga negatiivsete tagajärgedega. Inimesed ei saa aru, kuidas see keeruline maksusüsteem toimib. Ja kui sa ei saa aru, siis sa hoiad pigem eemale, mitte ei anna ausalt oma panust.

Toimivat asja ei ole mõtet lõhkuma hakata. Miks minna töötavate pensionäride pensioneid vähendama? Praegu oleks valitsus võinud kasutada meie digieeliseid. Meil on ju maksudest ja nende maksjatest andmebaas. Oleks võinud uued maksumäärad eelmise aasta laekumistega seoses läbi arvutada ja näha, kui palju on kaotajaid ja kui palju võitjaid – ja siis otsustada: teadmiste põhjal. Üldiselt maailmas ei tehta niisuguseid asju, et minnakse absoluutmahus kellegi sissetulekuid kärpima.

Teie niisiis pööraksite maksusüsteemi tagasi sinna, kus ta Reformierakonna valitsemise ajal oli. Aga Keskerakond saaks väita, et Ansipi ajal majandus eriti kasvanud ja Rõivase ajal hangus hoopis ära.

No kui hakata võrdlema 2007. aasta kasvuga, siis see oli ikka päris tubli. Aga ka pärast kriisi kosus majandus päris kiiresti. Eestis on avatud majandus ja me sõltume väga palju sellest, mis ümberringi toimub. Kui meie põhilistel eksporditurgudel lähevad asjad hästi, siis lähevad nad hästi ka Eestis. Aga see ei tähenda, et Eestis aetakse praegu ettevõtjasõbralikku poliitikat.

Kui teie juhtisite Reformierakonda, siis oli RE juba oma ettevõtjasõbralikest juurtest päris kaugele eemaldunud.

Ei saa öelda, et ettevõtjasõbralikkus on midagi muust ühiskonnast eraldi seisvat. Ma ei kujuta ette edukat ettevõtjat, kelle töötajad on rahulolematud. Ma ei kujuta ette edukaid ettevõtjaid, kes ei hooli tarbijast. Kui tarbija pole õnnelik, ei saa õnnelik olla ka ettevõtja. Otsuste langetajatel tuleb alati leida tasakaal – et ettevõtjad oleksid õnnelikud ja tarbijad ka. Minu meelest me saime omal ajal nende asjadega päris hästi hakkama.

Miks on nii, et riigiettevõtete erastamiseni jõuab keskerakondlik valitsus, aga ei jõudnud Reformierakond teie juhtimisel?

Ei ole ju ka praegu veel midagi erastatud. Ajas ju asjad muutuvad. Veel kümme aastat oli Eesti energiamajandus eraldiseisev saar Euroopa turul. Praeguseks on olukord täielikult muutunud: meil on Estlinki esimene ja teine kaabel, korralik ühendus Läti ja Leedu vahel, Leedu ja Poola vahel, Leedu ja Rootsi vahel. Kui ma ütlesin kümme aastat tagasi kategoorilise ei Eesti Energia erastamisele, siis praegu mul sellele enam kategoorilisi vastuväiteid ei ole. Ühendused on praegu hoopis teisel tasemel, kui nad olid kümme aastat tagasi, ja Eesti Energia turusituatsioon on hoopis teine.

Aga ma ei arva, et riik oleks halb peremees ja et riik ei võiks üldse mingisuguseid ettevõtteid majandada. Jah, pigem võiks aktsepteerida erasektori loovust, aga on valdkondi, kus avalikud teenused on seotud riiklike monopolidega.

Kui teie olite peaminister, siis kuulsime me söögi alla ja söögi peale, kui hea see on, et Eesti on kõige madalama võlakoormusega riik Euroopa Liidus. Kas teie seisukoht ka sellest asjas on muutnud?

See ei ole muutunud. Eriti majanduse praeguses seisus ei tasu majandusel küll laenamisele mõelda. Euroopa riigid suunduvad järjest enam riigieelarvelise tasakaalu poole ja hakkavad heal ajal reserve koguma. Meie aga oleme heal ajal laristama hakanud – aina otsime kohti, kuhu veel raha toppida, olgu need siis üürimajad või paneks siis kuskile metsade vahele tasuta bussi tsirkuleerima. Mõtteid tuleb uksest ja aknast ja minu meelest ei ole need meie rahaliste võimalustega kooskõlas.

Ma arvan, et nii, nagu ära põletatakse maksuraha, põletatakse ära ka laenuraha. Aga mida tehakse siis, kui Euroopa Liidu toetused vähenevad, sellele ei võta keegi vastata.

Samas ei ole ma kunagi olnud laenuvastane fundamentalist. Kui on hea ja õige aeg, siis on mõistlik laenu võtta. Minu valitsused on laenu võtnud. Ka kõige sügava kriisi  ajal oli pankadel raha, aga ei olnud neid, kellele laenu anda – sest nad ei olnud usaldusväärsed. Eesti valitsus oli usaldusväärne, kuna meie riigi rahandus oli ideaalses olukorras.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
09. March 2018, 16:14

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing