Lihtsustatult jaguneb tunne-oma-klienti-valdkond kolmeks

Pangad peavad:

• tuvastama kliendi isikusamasuse.
• tuvastama kliendi varaliste vahendite päritolu.
• pidevalt jälgima kliendi majandustehinguid ja aru saama nende sisust, et tuvastada kahtlasi tehinguid ja vajadusel informeerida neist ametivõime.

Pangaliidu üldised ettepanekud

1. Osaliselt pööratud tõendamiskohustus ja tsiviilkonfiskeerimine.

Juhul, kui on tõendatud varjamistegevus (variisikute kasutamine, dokumentide fabritseerimine ja võltsimine) ja raha seaduslik päritolu ei ole nähtav, siis peab raha valdaja (või tegelik kasusaaja) tõendama ära raha seadusliku päritolu ja tegeliku kasusaaja. Pööratud tõendamiskohustuse sisseviimine ja selle alusel tsiviilkonfiskeerimise rakendamine oleks praktikas üks väheseid tõeliselt tõhusaid meetmeid Eesti rahapesuriskide olulisel vähendamisel nii otseselt kui ka pärast rakendamist preventiivselt.

2. Riigil olemasoleva PEP ja RCA informatsiooni registrisse kandmine ja jagamine pankadega.

EL rahapesu tõkestamise direktiiv sätestab pankade kohustuse tuvastada riigisisesed riikliku taustaga isikud ning rakendada nende suhtes täiendavaid hoolsusmeetmeid. Kuivõrd Pangaliidu hinnangul on see teave avalikul sektoril majanduslike huvide deklaratsioonide kaudu olemas, siis on eesmärk saavutatav teabe korrastamise, masintöötlust võimaldava registri loomise ning sellele kaasaegse juurdepääsu loomisega.

3. Tegelike kasusaajate andmete kajastamine.

ELi rahapesu tõkestamise direktiiv sätestab kohustuse seada sisse tegelike kasusaajate register. Praegu on selgusetu, kuidas seda direktiivi nõuet täidetakse, kuna äriregistri süsteemile esitatud andmeid pankadele teadaolevalt registri poolt ei kontrollita ning kuvatav teave on pelgalt deklaratiivse iseloomuga. Pangaliit leiab, et nimetatud andmed on olulised kogu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemis ning nende registris kajastamise õiguslik staatus peaks olema sarnane näiteks juhatuse liikmete andmete kajastamisega. See tähendab, et äriregistri infosüsteemi osale, mis kajastab tegelikke kasusaajaid, tuleb omistada õiguslik tähendus, mis asendaks praeguse deklaratiivse tähenduse ning mille eelduseks on riigipoolse kontrollisüsteemi sisseseadmine.

4. Majandusaasta aruanded.

Riik peaks võtma initsiatiivi ja muutma formaalsuse reaalselt toimivaks hoovaks. Sarnaselt pangandusmaailmaga tuleb aruandeid mitteesitavate juriidiliste isikute suhtes näidata üles karmust ja konkreetsust. Lisaks tuleb survestada sisuliste aruannete esitamist. Küll aga võiks kaaluda väikeettevõtetele lihtsustatud majandusaasta aruande tegemist.

5. Tasuta ligipääs registritele.

Seaduse ja muude regulatsioonidega seatud kohustuste täitmiseks on äärmiselt oluline, et pankadel oleks juurdepääs riigi käsutuses olevatele andmetele. Teatud juhtudel peaks olema võimalik teha ka masspäringuid koos juurdepääsu vajaduse põhjendustega.

Seadus kohustab isikusamasuse tuvastamiseks ja kontrollimiseks kasutama usaldusväärsetest ja sõltumatutest allikatest pärit teavet. Praegu on selgusetu, kas ja kuidas on pankadele tagatud juurdepääs politsei- ja piirivalveameti andmetele e-residentidega kliendisuhete loomisel.

Ka peaks riigi andmekogudest saadav informatsioon olema tasuta, kuna andmete saamise vajadus tuleneb seaduse nõuete täitmise kohustusest.

6. Pankadevahelise infovahetuse tõhustamine.

Et väga oluline pankadevahelise koostöö ja infovahetuse põhimõte ka tööle saaks hakata, on hädavajalik seadusesäte sisustada, määratledes konkreetsemalt, missugust teavet ja mis tingimustel pangad vahetada saavad, minemata vastuollu krediidiasutuste seadusega.

Lisaks on pangaliit korduvalt teinud ettepaneku kaaluda arvelduskonto ja väärtpaberikonto lahtisidumist ning sätestada, et kohustatud isik vabaneb pärast lepingu erakorralist ülesütlemist hoolsusmeetmete kohaldamisest, kui kestvuslepingu faktiline lõpetamine ei ole võimalik. Seda eeskätt juhtudel, kui teenuse sisuks on väärtpaberite hoidmine. Sellisel juhul jääb pank kliendi väärtpabereid küll hoidma, aga ei paku sealjuures muid teenuseid ja kohaldab teenusele uued tingimused (blokeerides kontod vms).

Mida teha e-residentsusega?

Pangaliit pakub välja meetmeid, mida rakendades saab Eesti riik tõhustada e-residendiks saamist, et lihtsustada juba e-residendiks saanute jaoks ka pangakonto loomist. Samas ei näe liit ühtegi moodust, kuidas tagada oluliselt suuremale hulgale e-residentidele võimalus siinsetes pankades arveldada, ilma et sellega kaasneks oluline riskisuse kasv kohalikule pangandussektorile ja riigile tervikuna.

Arvestades meedias kajastatud juhtumeid, kus e-residendiks saanule keelduti hiljem väljastamast viisat või süsteemi soovisid kasutada pahauskselt filipiinlastest likvideerijad, samuti pankade praktikas ette tulnud juhtumeid, kus mitteresidendid on püüdnud korraldada petuskeeme, leiab pangaliit, et e-residentsuse taotlejate praegune taustakontrolli metoodika ei maanda piisavalt riske.

Ettepanekud:

1. Kuivõrd e-residentsus on riiklik programm, tuleks sõnastada riiklikul tasandil sihtgrupid, kellele programm on suunatud, ning seda üheselt ja selgelt kommunikeerida.

2. Ühtlustada avaliku sektori erinevate osapoolte ootused pangandussektorile.

3. Formuleerida lähtetingimused ja välistused e-residendi pangakonto avamiseks. Tulevane e-residendist ettevõtja peab arvestama, et pangakonto loomise eeltingimuseks on täpse dokumenteeritud info olemasolu majandustegevuse, kõigi tehingute ja lõplike kasusaajate kohta ning valmisolek seda infot ka avaldada.

4. Nõuda ja saada usaldusväärsete allikate kaudu sihtturgudelt nn soovituskirju (nt Kaubandus-Tööstuskoja ja EASi analoogid teistes riikides, ülikoolid).

5. Riigisiseste võimalike soovitajate tuvastamine ja vastava süsteemi loomine. Luua nimekiri riigisisestest institutsionaalsetest soovitajatest, kellele riik annab omapoolse garantii (nt start-up-viisadega seonduv, Startup Estonia, EAS jne). Selline süsteem aitaks pankadel paremini üles leida e-residente, kelle äritegevus ka reaalsuses Eestile kasu tuua võiks. Samas ei saa see olla määrav alus pangakonto avamise otsuse tegemisel.

6. E-residendiks saamise soov peaks olema selgelt põhjendatud ja toetatud taotluse põhjust selgitavate dokumentidega (äriplaan, seda toetavad soovituskirjad jne).

7. Tuleks tuvastada adekvaatsetele tõendatud allikatele tuginedes e-residentsuse taotleja võimalik karistatus (ka käimasolev kriminaalmenetlus), pankrot, ettevõtluspiirangud ning maksuvõlad päritoluriigis.

8. Kui tulevane e-resident soovib alustada ettevõtlusega, tuleks taotlejalt küsida dokumente vara päritolu kohta (eraisiku maksudeklaratsioonid, muu vastava riigi asjakohaste osapooltega valideeritud äritegevust ja investeeringuid tõendav dokumentatsioon, investorite/äripartnerite soovitused/kontaktandmed jne)

9. Omakapitali sissemakseta osaühingute loomise keeld e-residentidele. Reaalse plaanitava majandustegevuse ankurdamiseks peaks omakapitali sissemakse olema reaalne. Omakapitali sissemakse peab olema rahaline ja raha päritolu kohta peab olemas dokumentatsioon. Seda võiks pankade seisukohast käsitleda esimese filtrina ettevõtte äritegevuse ja vara päritolu tuvastamisel.

10. Luua pankadele juurdepääs taustakontrolli andmetele ja tulemustele. Pangaliidu hinnangul on e-residendiga seonduvate riskide tuvastamiseks ja hindamiseks vajalik kõikide seonduvate faktiliste andmete teadmine.