Keskkonnatasud seotakse KIKist lahti

"Senist süsteemi on riigikontroll kritiseerinud juba 2008. aastast saadik, sest keskkonnaprojektide rahale on konkureerinud teiste kõrval ka keskkonnaministeerium ise ning selle muud allasutused," selgitas keskkonnaminister Siim Kiisler seaduseelnõu koostamise põhjust.

Varasem süsteem ei olnud läbipaistev, sest puudus kindlus nii selles, kui palju taotleb ministeerium ise, ega olnud võimalik hinnata riigieelarvet. Samuti ei paistnud see ministri sõnul hea välja taotlejatele.

Sellega, et keskkonnatasude ja KIKi projektide omavahel lahtisidumine võiks vähendada kindlust, et projektid vajaliku summa riigieelarvest kätte saavad, Kiisler ei nõustu. "Esiteks on meil rahandusministeeriumiga kokkulepe, et kogusumma jääb ka riigieelarves samaks, teiseks ei olnud KIKi projektide rahastamine kindel ka varasema süsteemi järgi."

Kiisleri selgitusel muutis näiteks 2016. aastal riigikogu keskkonnatasude seadust nii, et KIKi ei läinud enam energeetiliste maavarade — turba ja põlevkivi — ressursitasud. Lisaks vähendati vee erikasutusõiguse tasu ja kaevandamisõiguse tasude laekumist keskusele poole võrra.

Uuesti muudeti seadust mullu, kui piirati veelgi maavarade loetelu, mille ressursitasud KIKile otse eraldati. Muudatuse tulemusena läheb KIKi kaevandamisõiguse tasudest ainult aluspõhja maavarade, nagu lubja- ja dolokivi, ja avalike veekogude põhjas olevate maavarade ressursitasu.

Tegelikult ei piisa sihtotsarbelistest eraldistes juba praegu KIKi keskkonnaprogrammi jaoks. "Piirang on jäänud ajale jalgu, kuna see ei taga praeguste hindade ning keskkonnaprogrammi mahu juures eesmärkide täitmist ega ka strateegilise planeerimise põhimõtete järgimist," märgitakse eelnõus.

"Selles mõttes võib küll öelda, et rida riigieelarves on projektide kavandamise baasina kindlam tagatis, kui oli varasem süsteem," ütles Kiisler.

Varasema süsteemi üks probleem oli Kiisleri sõnul ka bürokraatia, kui ministeerium või allasutused KIKilt raha taotlesid, siis tuli selleks teha projekt, mida KIKi töötajad omakorda kontrollisid, siis hiljem veel kontrollisid ja auditeerisid.

Tõsi on see, et kui seaduse vastuvõtmise järel ministeerium eraldab raha kahte jakku, ühe enda allasutustele, teise KIKile projektidest, siis paberil jääb see number ikkagi väiksemaks, isegi kui see on näiline. "See oli ka siiani paras enesepetmine, et jätame mulje, et raha on kõigile taotlemiseks, kui sellest said osa ka ministeeriumi enda asutused. Sellise olukorra pärast riigikontroll seda süsteemi ka korduvalt kritiseeris," ütles Kiisler.

Eelnõu menetletakse kiireloomulisena, et seda saaks menetleda koos riigi eelarvestrateegiaga 2019–2022 ja võtta see aluseks juba 2019. aasta riigieelarve seaduse koostamisel.

2006. aastal eraldati ministeeriumi ja selle valitsemisala projektidele KIKist toetust ca 202 miljonit krooni ehk 41% KIKi toetuste kogumahust. Mitmete ministeeriumi valitsemisala projektidega rahastati tegevusi, mille kulude katmine peaks olema ette nähtud riigieelarvega.

Riigikontrolli arvates ei ole keskkonnaministeeriumi valitsemisala põhitegevuse rahastamine KIKi projektide kaudu õige, kuna praegune keskkonnatasudest laekuvate rahade kasutamise korraldus vähendab keskkonnaministri vastutust oma valdkonna korraldamise eest ning võimaldab ministril katta olulise osa ministeeriumi valitsemisala kuludest ministeeriumi eelarve väliselt.

Auditi tulemusena selgus, et keskkonnaministeeriumis tegelevad KIKist rahastatavate projektide väljaselgitamisega ametnikud, kes ise koostavad ministeeriumipoolseid projektitaotlusi. Seetõttu on ministeeriumivälised projektitaotlused ministeeriumi valitsemisala projektidega võrreldes ebavõrdses olukorras.