Juncker tahab vähemaga rohkem teha

Värske plaani järgi oleks ELi eelarvekava maht aastatel 2021–2027 kokku üle 1,13 triljoni euro, väljamakseid tehakse sel ajal üle 1,1 triljoni euro eest. Inflatsiooni arvesse võttes on see enam-vähem võrreldav praeguse eelarveperioodi suurusega – hoolimata sellest, et Ühendkuningriik, oluline euroliidu eelarvesse panustaja, lahkub järgmisel aastal.

„Täna on meie liidu jaoks oluline hetk. Uus eelarve on võimalus vormida meie tulevikku uue ja ambitsioonika 27 liikmesriigiga liiduna, mida seob solidaarsus,“ ütles Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker pressiteates. Tema sõnul on see pragmaatiline kava ja näitab, kuidas vähemaga rohkem ära teha.

Hulk valdkondi saavad isegi lisaraha. „Me investeerime veelgi rohkem valdkondades, kus ükski liikmesriik ei saa üksi tegutseda või kus on tõhusam tegutseda koos – olgu selleks teadusuuringud, ränne, piirikontroll või kaitse,“ rääkis eelarvevolinik Günther Oettinger.

Teiste seas kahekordistub näiteks noorteprogrammi Erasmus+ eelarve. Lisaraha saab aga ka näiteks piirivalve ja kaitsevaldkond. Välispiiri haldusele, rändele ja varjupaigasüsteemile minev summa pea kolmekordistub ning paisub praeguselt 13 miljardilt umbes 33 miljardi euro kanti, märkis Politico. Euroopa piiri- ja rannavalve palgal oleks plaani järgi 2027. aastaks juba 10 000 inimest, praegu on agentuuris töötajaid 1200.

Teaduse ja innovatsiooni rahastamine kasvab enam kui poole võrra. Oettinger rõhutas, et teadus- ja arendustegevusele eraldatud vahendid peavad kasvama, kuna EL peab suutma konkureerida Hiina ja USAga. Näiteks senine teadusprogramm „Horisont 2020“ jätkub „Horisont Euroopa“ nime all. Luuakse uus nn Euroopa innovatsiooninõukogu, mis peaks aitama ELi innovatiivsust tõsta.

Komisjon leiab ka, et ennast on õigustanud nn Junckeri plaan ehk Euroopa strateegiliste investeeringute fondi nime kandev süsteem, kus EL panustab omalt poolt raha selleks, et ettevõtted teeksid olulisi strateegilisi investeeringuid. Junckeri plaani algne siht oli teha 21 miljardist eurost avalikust rahast 315 miljardit investeeringuid. Eesti on fondist küllaktki palju võitnud, näiteks tehti just Junckeri plaani rahade toel Tallinna lennujaama ümberehitus.

Nüüd plaanib komisjon astuda sammu edasi ning luua InvestEU nime kandva investeerimisfondi, mis saaks otse ELi eelarvest 15,2 miljardit eurot, et veelgi rohkem olulisi investeeringuid teha. Kui komisjoni uskuda, tuleks uue fondiga üle Euroopa kaasa üle 650 miljardi euro jagu investeeringuid.

Komisjon tahab jätkata ka Euroopa ühendamise rahastuga (CEF) ehk fondiga, mis toetab transpordi- ja energiavõrkude projekte üle Euroopa. Just sellest süsteemist taotlevad Balti riigid raha Rail Balticu raudteeprojekti jaoks, ka Eesti-Soome gaasitoru Balticconnector ehitatakse valmis CEFi toel. Peaasjalikult just vaesemates riikides tehtavate projektide jaoks tõstetakse rahastusse ümber 11 miljardi euro jagu raha ühtekuuluvusfondidest.

Eelarvega senises mahus jätkamine nõuab uut lähenemist. „Majanduslik pärituul purjedes annab meile pisut hingetõmbeaega, kuid ei kaitse meid selle eest, et mõningates valdkondades peame kulusid kokku hoidma,“ tõdes Juncker. Samas ütles ta, et kärped pole liialt suured. "See pole veresaun," rääkis komisjoni president pressikonverentsil.

Eriti märkimisväärseid on kärpeid oodata kahes valdkonnas: umbes 5% jagu tahab komisjon kulusid kokku hoida nii ühise põllumajanduspoliitika ning ühtekuuluvuspoliitika ehk piirkondliku arengu fondide arvelt. Sellel on oma mõju ka Eestile.

Ehkki konkreetselt pole veel selge, kellelt ja kuidas komisjon raha ära võtta tahab – see plaan käiakse välja mai lõpus-juuni alguses –, on Eesti juba pikalt valmistunud selleks, et struktuurivahendid vähenevad. Veebruaris Äripäeva raadiole antud intervjuus ütles rahandusminister Toomas Tõniste, et ilmselt on langus umbes üks kolmandik.

Samas on Eesti ilmselt valmis pärast Suurbritannia lahkumist eelarvesse omalt poolt rohkem panustama. Kokkuvõttes jääb Eesti siiski netosaajaks: praegusel perioodil saame iga panustatud euro eest tagasi ligikaudu 3,5 eurot, järgmisel perioodil ilmselt aga umbes 2 eurot, rääkis rahandusminister.

Ta tõdes ka, et kui Eestil tuleb rohkem maksta, ei tähenda see automaatselt halba. „Me võiksime mõelda ikkagi väärtuspõhiselt: meie kõigi huvides on tugev Euroopa – et Euroopal läheks hästi,“ ütles Tõniste veebruaris.

Kui ELi eelarve valdkonniti pulkadeks võtta, on kõige suurem kuluallikas põllumajandus, kuhu läheb kogu rahast umbes 40%. Komisjoni värske kava näeb ette, et põllumeestele hektari kohta makstavate otsetoetuste summa väheneb ning langus jääb 5% juurde.

„Nii palju on kuluaarides ja liikmesriikide vahel juttu olnud, et ega keegi enam ei ootanud, et eelarve põllumajanduse jaoks tõuseks. Oli oodata, et eelarve väheneb. See protsent, miinus viis, on suhteliselt ootuspärane,“ rääkis maaeluministeeriumi eurokoordinatsiooni osakonna spetsialist Mihkel Kärg.

Ehkki eelarve kogumaht väheneb, on Eesti põllumeestel ilmselt põhjust rõõmustada. Midagi pole veel lukus – põllumajanduse täpse rahajaotuse plaani käib komisjon välja 29. mail –, ent arvata võib, et Eesti põllutoetused kasvavad.

Nimelt võib esialgsetest materjalidest välja lugeda, et komisjoni suund on kindlalt toetussummade ühtlustamise poole. Praegu saavad kõige rohkem toetust suured Lääne-Euroopa põllumajandustootjad. Põllumajandus-kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus tõi välja, et 2020. aastaks on Eestile makstav toetus aga vähem kui 70% ELi keskmisest toetusest.

Nii Eesti kui teised Balti riigid on pikalt olnud seda meelt, et toetusi tuleks ühtlustada ning viia meile makstavad summad lähemale Euroopa Liidu keskmisele. Niisiis ei pruugi põllumajanduspoliitika üldine vähenemine ilmtingimata tähendada, et ka Eesti jaoks vahendid vähenevad – tööd on tehtud just vastupidise nimel, ütles Sõrmus.

Maaeluministeeriumi ekspert Kärg tõdes, et seis näib positiivne. „Meil on lootust, sest nii põllumajandusvolinik kui komisjon üldiselt on olnud tugevalt seda meelt, et otsetoetuste jaotamine peaks toimuma võrdsemalt. Võib eeldada, et meie jaoks oleks see positiivsem ja pigem toimuks vähenemine tippude arvelt,“ rääkis Kärg.

Seda joont on ministeerium ajanud pikalt. Mullu, kui Eesti oli Euroopa Liidu eesistujariik, käidi sarnased mõtted välja ka teiste liikmesriikide ministritele. Kärje sõnul oli üksikuid riike, kes olid toona selgesõnaliselt ja otseselt vastu mõttele toetustasemeid ühtlustada – peamiselt just riigid, kes ise on ajalooliselt saanud kõrgemat toetust. Tugevas ülekaalus on aga olnud riigid, kes leiavad, et lähenemine on hea mõte.

Üks ühise põllumajanduspoliitika suuri kasusaajaid on Prantsusmaa, mille põllumajandusminister Stéphane Travert andis kindlalt teada, et on plaanile vastu. Prantsusmaa seisab kindlalt eelarve eest, mis vastab olukorrale, millega Euroopa põllumajandusel rinda tuleb pista, vahendas Politico Travert’i öeldut.

Kärbete kõrval otsib komisjon lisaraha ka mujalt. Värskes ettepanekus käiakse välja plaan, mis tooks liidule sisse kuni 22 miljardit eurot aastas ning annaks liidu eelarvest kokku umbes 12%. Suur osa lisarahast leitakse keskkonnaga seotud maksudest.

Näiteks tahab komisjon, et 20% Euroopa Liidu riikide süsihappegaasi saastekvoodi müügist saadud tulust võiks edaspidi jõuda otse ELi eelarvesse. Selle kõrval võetaks kehtestataks aga uus maks plastpakenditele, mida ei töödelda ümber – iga ümbertöötlemata plastikujäätmete kilo kohta tuleks liikmesriigil välja käia 80 senti tasu.

Lisaks tõi komisjon taas lauale pikalt hingitsenud mõtte luua üle Euroopa ühtne baas ettevõtete maksustamiseks. See plaan on eurokoridorides ringelnud juba enam kui seitse aastat ning ehkki kava on korduvalt arutatud, pole sellest seni midagi saanud.

Bürokraatlikus kõnepruugis ühtseks konsolideeritud ettevõtete maksubaasiks (CCCTB) nimetatav plaan tähendaks sisuliselt reeglistikku sellele, kuidas arvestada ELis tegutsevate firmade maksustamisele kuuluvat kasumit. Sihikul oleksid peaasjalikult suurfirmad, mille ülemaailmne käive ületab teatud piirmäärasid, ent soovi korral saaksid reeglitega kaasas käia ka muud ettevõtted.

Plaani toetajate arvates parandaks see ärikliimat – rahusvahelistel ettevõtetel tuleks kaasas käia vaid ühe konkreetse maksusüsteemiga ning esitada kogu ELis tehtava äri kohta üks deklaratsioon, tasaarveldades ühes riigis saadud kahjumi teises riigis teenitud plussiga. Laekuvad maksud jagaksid omavahel vastavalt osakaaludele ära riigid, kust tulu teeniti. Seda, kuidas EL lisatulu saab, plaanis väga täpselt ei kirjeldada, ent komisjon näib soovivat, et osa kogutavast summast laekuks otse ELi kesksesse eelarvesse.

Mitmed Lääne-Euroopa riigijuhid andsid kohe pärast plaani avalikustamist mõista, et pole sellega sugugi nõus. „Euroopa Komisjon esitas just ELi eelarve, mis on 28 liikmesriigi suurune. Aga seda on rahastamas ainult 27 liikmesriiki. Väiksem EL peaks tähendama väiksemat eelarvet!“ kirjutas Taani peaminister Lars Løkke Rasmussen Twitteris.

Hollandi valitsusjuht Mark Rutte ütles aga otsesõnu välja, et nende jaoks pole ettepanek aktsepteeritav tulemus. „Madalmaade tasuda jääb liiga suur osa arvest,“ ütles ta avalduses. Hollandi ja Taani pahameel on mõistetav, kuna muude kärbete seas tahab komisjon alates 2025. aastast kaotada ka seni kehtinud tagasimaksesüsteemi, kus suurriigid nagu Austria, Taani, Rootsi, Holland ja Saksamaa saavad osa ELi kaukasse tasutud summast tagasi. See tähendab, et neil tuleb edaspidi rohkem maksta.

Hollandi peaminister nentis, et sama kehtib ka teiste riikide kohta, kellel samuti tuleb rohkem maksta. „Brexiti tõttu väiksem EL peaks tähendama ka väiksemat eelarvet. See hõlmab selgete valikute tegemist ning vähem kulutamist,“ rõhutas Rutte, kes märkis ka, et Madalmaid tabab Brexit juba niigi eriti tugevalt ning komisjoni plaanitavad muutused oleksid topeltlöök.

Euroopa Parlamendi spiiker Antonio Tajani ütles aga, et tema oleks tahtnud näha mõnevõrra suurematki plaani – kui praegune kava moodustab ELi kogurahvatulust 1,1 protsenti, siis Tajani arvates oleks see võinud olla 1,3 protsenti, vahendas Politico. Europarlament on olnud pigem põllumajandustoetuste vähendamise vastu ning Tajani kinnitas, et parlament teeb kõik selleks, et enda seisukohti kaitsta.

Lõpliku otsuse, missugune uus eelarveplaan välja nägema hakkab, peavadki tegema liikmesriigid ühiselt ning koostöös Euroopa Parlamendiga – Euroopa Komisjon esitab küll hulga eelnõusid enda plaanidega, ent konkreetselt otsustamine nende pädevusse ei kuulu. Läbirääkimised võivad olla vägagi rasked ning kesta kuni kaks aastat. Vahepeal toimuvad Eestis riigikogu valimised ning lisaks valitakse ka Euroopa Parlamendi uus koosseis.