Kel raha ei ole, see imegu käppa

Lauristini ja ettevõtjate lähtekohad on vastandlikud. Ettevõtjad näevad, et Eesti peamine probleem on rahvastiku kahanemine, ja me peame mõtlema, mida selle riigiga peale hakata. Ja siis jagavad nad selle praeguse 1,3miljonilise rahvastiku kaheks: umbes pooled on töötegijad ja teised on sotsiaalkaitstavad.

 „See jagab ühiskonna kohe väärtuslikuks osaks ja koormaks, mida see väärtuslik osa peab kandma,“ kõneleb Lauristin. „Sellest koormast ligi 400 000 on lapsed ja noored – kes on siis koormaks sellele „õigele“ ühiskonna osale, mida peaks suurendama sisserände ja kõige muuga, et jõuaks seda koormat kanda. Teine pool kaitstavatest on vanaduspensionil olijad, ja väike osa on siis töötud või puudega inimesed.“

 

Sellistelt eelduselt ongi Lauristin sõnul loogiline järeldada, et tööjõudu tuleb sisse vedada, ja et kulutusi kaitstavatele tuleb vähendada. „Või siis, nagu nemad ütlevad – vastavad teenused tuleks erastada. Mis tähendab seda, et kellel raha on, see saab teenust, ja kellel on raha vähe, see imegu käppa või leppigu kehvema ja vähemaga.“

Lauristini sõnul peaks alustama ikkagi sellest, et me teeme endale selgeks, milleks meil on vaja Eesti Vabariiki kui rahvusriiki – nüüd, kümne aasta pärast, viiekümne aasta pärast ja saja aasta pärast. „See on esimene küsimus, millele tuleb vastata, ja millele need härrased üleüldse ei vasta,“ lausub Lauristin.

Hiljuti avalikkuse ette tulnud uuele poliitilisele jõule, Nortali juhi Priit Alamäe ning sotsiaalteadlase Kristina Kallase nimega seostatav Eesti 200 tegevusele pani nn ettevõtjate klubi vägeva kivi tee peale ette, sest mõlemad räägivad riigireformist, leiab Lauristin. Eesti 200sse endasse on Lauristini meelest vastuolu algusest peale sisse kirjutatud: Alamäe ja teised ettevõtjad selles seltskonnas mõtlevad üsna samamoodi kui riigireformi klubi rajajad, aga Kristina Kallase ehk sotsiaalteaduslikuma poole ettekujutus läheb pigem sidusama ja sotsiaalsema Eesti teed.

Lauristin kahtleb, kas Eesti 200st saab erakonda sündida. „Nad ise ütlevad, et nad ei taha olla ei vasakul ega paremal, vaid mingis küsimuses vasakul ja mingis küsimuses paremal – see ei ole võimalik. Ega siis asjata ei ole tekkinud maailmavaatelised suunad, riigi juhtimisel on oma sisemine loogika.“

Mitmeparteilise demokraatia olemus Lauristini sõnul selles seisnebki, et poliitilisel areenil eri suunad vahelduvad. See ei ole tervislik ühelegi ühiskonnale, kui üks suund valitseb liiga kaua, sõnab ta. „Siis hakkab see riigimasin kalduma tee ühte äärde, ja võib ka kraavi minna. Vahetumine tähendab, et kui on mindud liiga ühte serva, siis valimiste järel liigutakse teise serva – või siis püütakse kogu aeg püsida enam-vähem keskel, kus vasak ja parem on suures osas üksmeelel, mis on tüüpiline Põhjamaadele.“

Eesti 200 liikumine tuli avalikkuse ette 2. mail, avaldades oma manifesti Postimehes. Pöördumisele andsid oma allkirja Johan Skytte poliitikauuringute instituudi juht Kristiina Tõnisson, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Kristina Kallas, Tartu Ülikooli Kliinikumi lastefondi strateegiajuht ja nõukogu esimees Küllike Saar, tarkvaraettevõtte Nortal ASi asutaja ja tegevjuht Priit Alamäe ja LHV Panga juhatuse liige Indrek Nuume.

Riigireformi sihtasutuse loomisest andsid Postimehe vahendusel teada 28 ettevõtjat, kes panustasid igaüks seadusloome rahastamisse 10 000 eurot. Ettevõtjate eesmärk on nende endi sõnul riigireformile selge sisu andmine. Sihtasutuse loojad väidavad, et parteid nad luua ei kavatse ja soovivad jääda täiesti apoliitiliseks. Ettevõtmisse panustavad Andres Saame, Armin Kõomägi, Enn Kunila, Hannes Tamjärv, Heldur Meerits, Jaak Nigul, Jaan Pillesaar, Jaan Puusaag, Jaanus Otsa, Jüri Käo, Jüri Mõis, Koit Uus, Lembit Lump, Mark Berman, Mati Polli, Olari Taal, Olav Miil, Parvel Pruunsild, Peeter Mänd, Priit Kessa, Priit Piilmann, Raivo Hein, Tiina Mõis, Tiit Kuuli, Tiit Pruuli, Toomas Sildmäe, Viljar Arakas ja Vjatšeslav Leedo.

Marju Lauristini persoonisaade oli Äripäeva raadio eetris laupäeval kell 10. Saatejuht Vilja Kiisler.