Tööjõunappus tugevdab majandust

Lõppeval nädalal avaldatud tööjõu-uuringu andmetel langes töötus II kvartalis vaid 5,1%ni. Viimati oli töötus sellest madalamal tasemel täpselt kümme aastat tagasi, 2008. aasta II kvartalis, kui tööta oli kõigest 4% tööjõu hulka loetavast elanikkonnast.

Seevastu tööjõus osalemise ja hõivemäärad ületavad majandusbuumi-aegset taset pika puuga. Kui 2008. aasta II kvartalis osales tööturul 65,6% 15-74-aastasest elanikkonnast, siis nüüd pea 72%. Tööhõive ulatus toona napi 63%ni praeguse 68,2% vastu. Lisaks suhtelisele kasvule on tööturul aktiivsete inimeste hulk on tõusnud ka arvuliselt. Märkimisväärseks muudab selle fakti asjaolu, et kümne aasta vältel on tööealise elanikkonna arv kahanenud 6% ehk enam kui 60 000 inimese võrra. Tööjõu hulka loetavate inimeste arv on sama perioodi jooksul suurenenud aga 20 000 võrra.

Edetabeleid armastavad eestlased võivad uhkust tunda selle üle, et tööhõive poolest kuulub Eesti täna selgelt etteotsas kogu Euroopa Liidus. II kvartali kohta ei ole andmed veel avaldatud, kuid I kvartalis olime tööhõive poolest Hollandi ja Rootsi järel napilt kolmandad, 2017. aasta lõpus aga koguni esimesed. Euroala keskmist tööhõive määra ületab Eesti aga juba ligi 10%ga.

Aktiivsemat tööturul osalemist on ennekõike põhjustanud vanemaealiste paranenud tööhõive. 2008. aastaga võrreldes on 50-74-aastaste arv tööturul suurenenud ligi 37 000 inimese võrra, tööjõus osalemise määr aga kasvanud 51%lt 58%ni. Suhtelisel skaalal on veelgi kiirem olnud noorte, 15-24-aastaste inimeste osaluse kasv, kuid negatiivse demograafilise trendi tõttu leiab neid tööturult täna arvuliselt vähem. Vanemaealiste inimeste kõrgemat osalust tööturul soosib parem tervis ja pikem eluiga.

Statistikaameti andmetel võis 60-64-aastane inimene 2008. aastal arvestada keskmiselt 6 aastaga, mil tervis elukvaliteeti veel oluliselt ei riku. Tänaseks on see number tõusnud umbes 9 aastani. Mõistagi soosib vanemaealiste hõive suurenemist ka pingeline seis tööturul. Olukorras, kus uute töötajate leidmine on raske, proovivad tööandjad alles hoida neid töötajaid, kes vanuse poolest juba pensionile võiks siirduda.Viimase kümnendi jooksul on osaajaga töötavate inimeste arv kasvanud enam kui poole võrra, mis võiks viidata sellele, et tööandjad on muutunud altimaks pakkuma paindlike töövõimalusi. Vanemaealiste tööhõive puhul pole vähetähtis ka suur erinevus palkade ja pensionite vahel. Kuigi uuringud on näidanud, et Eestis jääb keskealiste ja vanemate inimeste töötasu tublisti alla riigi keskmisele, on see siiski oluliselt kõrgem oodatavast pensionist.

Konjunktuuriuuringud kinnitavad tööandjate sõnu, mille kohaselt on töötajate värbamine aina keerulisem. Kui traditsiooniliselt nimetavad ettevõtjad peamise äritegevuse laiendamist takistava tegurina kesist nõudlust, siis näiteks ehitussektoris on selleks juba ammugi saanud tööjõu puudus ning samast olukorrast  ei olda liialt kaugel ka teenindussektoris.

Ehitussektoris on tööjõunappuse põhjustanud olukord, kus nõudlus on aktiivne korraga nii era- kui ka avaliku sektori poolelt. Teenindussektori kasvu soosib hea majanduskonjunktuur, kus kõrge tööhõive ja kiire palgakasv muudavad inimesed altimaks kulutama raha ka muule kui vaid esmavajadused. Töökäte puudust teeninduses süvendab demograafiline olukord. Traditsiooniliselt on teenindusettevõtted, eriti just suvisel kõrghooajal, palganud tööle noori, kelle jaoks on see töö ajutine rakendus õpingute kõrval või vahel. Veel mõni aasta tagasi ei olnud noorte töötajate leidmine kuigi suur väljakutse, sest vastavasse ikka oli jõudnud 1980ndate lõpu põlvkond, kui Eestis sündis aastas üle 25 000 lapse. 1990ndatel hakkas sündide arv aga kiirelt kahanema, jõudes madalpunkti 1998. aastal, mil nägi ilmavalgust vaid 12 000 last.

Tänaseks on see kõige väiksem aastakäik saanud 19-20-aastaseks ja lõpetanud keskkooli, sobides hästi täiendavaks tööjõuks teeninduses.Noorte nappus tähendab, et nüüd peavad tööandjad puudujäägi katmiseks värbama enam vanematest eagruppidest ja olema tõenäoliselt valmis maksma ka kõrgemat palka. Palgastatistika põhjal on viimase kolme aasta jooksul keskmine brutopalk majutuse ja toitlustuse alal kasvanud 27%, riigis tervikuna aga 23%. Samas on tegevusala keskmine palgatase vaevu üle 800 euro ja absoluutsummas on lõhe riigi keskmisega isegi kärisenud.

Krooniline tööjõupuudus võib viia olukorrani, kus hakkame võõrtööjõudu ehituse ja tööstuse kõrval rohkem nägema ka teenindussfääris, vähemasti neil aladel, kus eesti keele oskus pole esmatähtis.