Tööstuspoliitika välja töötamisega on meil juba alustatud. Esialgu küll Tööstuspoliitika Rohelise Raamatu arglikus vormis. Kahjuks ei ole meil aga võimalik sellele lisaks lugeda Teaduspoliitika Rohelist Raamatut.
Kui oleks, siis oleks ka võimalik kooskõlastada mõlemad poliitikad nii, et teadus toetaks tööstuse konkurentsvõime suurendamist ja seega kasvaks eksporditulu ja sellega koos riigieelarve ja selles riiklik teadusraha isegi siis, kui teadusraha osakaal jääks endiseks.
Oskustest puudu ei tule
Põhipuudus ülikoolides pole esmasena insenertehniliste oskuste vähesus, vaid see, et tegeletakse uurimisteemadega, millel puuduvad eksporditurul tegutseva tehased, mis omi tooteid arendavad, et konkurentsis püsida. Insenerioskused peavad olema head tehase tootearenduses.
Akadeemilist eelluuret akadeemilises stiilis aga peaks läbi viima ülikoolilabor ja selleks ülesande ja raha saama Teadusagentuurist, mis omakorda saab üldisema valdkondliku ülesande tööstusharust.
Küsimus pole niivõrd ülikoolides, kuivõrd ülikoolide teadustegevust rahastavas Teadusagentuuris, mis peaks nii baasteadust kui ka sellele järgnevat akadeemilist uurimistööd tegema Eesti majandusele ja tööstusele vajalikel teemadel. Ülikoolidel oleks siis hoopis teine keskkond, milles oma autonoomsust avaldada.
Paraku Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia kava „Teadmistepõhine Eesti“ tekstis puuduvad terminid „tööstus” ja „tehas”. Need terminid puuduvad ka kõigi poliitiliste parteide programmilistes tekstides. Seega ei näegi meie strateegiad ette teaduse kulu muutmise tehastes tööstuse tuluks.