6 soovitust: ideest valmistooteni

Liidu juht Arno Kolk selgitab, et uue toote juurutamiseks tootmisesse on töötatud välja vastavad protsessid, mille üldnimetus on New Product Introduction ehk lühidalt NPI. “Reeglina käivitatakse selleks vastav projekt, moodustatakse meeskond, määratakse etapid, tähtajad ja eelarve,” selgitab Kolk, kes on moodustanud uute toodete arendamiseks insenerikeskuseid nii Tallinnas kui ka Pekingis ja juhtinud NPI protsesse nii Aasia regioonis kui ka ülemaailmselt. Edu saavutamiseks tasub Kolgi sõnul pöörata tähelepanu olulistele aspektidele, mis võivad osutuda uue toote arendamisel võtmekriteeriumideks.

Kolgi sõnul sünnib korralik elektroonikatoode paljude osaliste koostöös. “Juba toote projekteerimise esimestes etappides on vaja arvestada tootmisega: toode peab lisaks füüsilisele valmimisele saama valmis õigeks ajaks, õige hinnaga, õigetes kogustes ja nõutava kvaliteediga.” selgitab Kolk. “Päris tihti tuleb ju toodet tootmisprotsessidele sobivaks kohandada, vahel aga peab kohendama protsesse või looma hoopis uued – sageli ka mõlemat,” viitas Kolk.

Nii eelmisel kui ka sel aastal juba ca 60 prototüüpi valmistanud elektroonikatööstuse Incap tootearendusjuhi Oscar Endi sõnul on äärmiselt oluline ka see, et tootja suhtleks kliendiga nii enne tootmist, tootmise käigus kui ka pärast tootmist. “Pärast prototüübi valmistamist tuleks pöörata kliendi või arendaja tähelepanu ka tootmisest saadavale tagasisidele, et leida koos lahendused, mis sobiksid nii kliendile kui ka tootjale.”

Uue toote juurutamise maksumus võib Kolgi sõnul olla sageli võrreldav toote loomise maksumusega või seda koguni ületada. “Kindlasti ei tohiks planeerimise etapis unustada investeeringuid näiteks tootmisseadmetesse, rakistesse või testseadmetesse. Üsna tihti ei oska alustavad ettevõtted neid kulusid ette näha ning arvestatakse vaid tootearenduse ja turunduse kuludega – tootmise käivitamisega seotud kulud tulevad aga arendajale külma dušina.”

Ka Stoneridge Electronicsi tehnoloogiajuht Milko Milatškov rõhutab, et hoolikalt tehtud riskianalüüsid nii tootele kui ka tootmisele aitavad hinnata võimalikke kulusid ning kvaliteediriske.

Artec Designi tarkvaraarenduse juht Markus Kasak märgib, et prototüübi ja seeriatoote ühed peamised erinevused peituvad läbimõelduses, kvaliteedis ja töökindluses. “Laboratoorsetes tingimustes töötavaid prototüüpe on võimalik luua võrdlemisi kiirelt, kuid suurtes seeriates toodetavaid seadmeid välja töötades tuleb juba varajases etapis mõelda nõutud temperatuurivahemikele, vee- ja vibratsioonikindlusele, aku kestvusele, ohutusele jms.”

“Prototüüpide puhul eristatakse funktsionaalseid ja protsessiprototüüpe, kus esimese eesmärk on kontrollida toote reaalset toimimist ja teise eesmärk tootmisprotsesside viimistlemine ning statistiliste andmete kogumine,” kirjeldab Kolk. “Seda silmas pidades oleks mõistlik kasutada prototüüpide puhul võimalikult palju sama seadmestikku, millega hakatakse ka lõpptoodet valmistama.”

Artec Designi tarkvaraarendusjuhi sõnul tuleb tooteid intensiivselt testida ka seetõttu, et kõiksuguste vigade esinemise tõenäosus on 10 000 lõpptarbija kasutuses oleva seadme puhul tunduvalt suurem kui kindlates tingimustes prototüüpi kasutades. “Kindlasti tuleb siin mõelda tootmisprotsessi korraldusele ning vabrikus tehtavatele testidele, mis on mõistlik suuremate koguste korral automatiseerida,” selgitab kogenud arendaja, kes on näiteks Ridangole välja töötanud mitmesse Euroopa riiki tarnitud piletisüsteemide elektroonika ja tööstusdisaini ning kelle e-paberit kasutavaid ekraane leidub suure kasutajaskonnaga Eesti Rahva Muuseumis.

Kuna tänapäevaseid tooteid luuakse Kolgi sõnul tavaliselt CAD-programme kasutades, on siin suur võimalus tootearendusele kuluvat aega ja raha kokku hoida. “Füüsilisi prototüüpe saab luua ja testida nutikate simulatsioonivahendite abil, mis võivad kogu protsessi oluliselt efektiivsemaks, odavamaks ja kiiremaks muuta.”

Milatškov lisab, et samuti tuleks tootmise planeerimise käigus simuleerida täiesti uut tootmisprotsessi ja tootmisliini, et saada nii paremini aru toodetavusest – sealhulgas tootmisele kuluvast tsükliajast, koostamise meetoditest ja muust, mis mõjutab tootmise maksumust.

Kolk selgitab, et lisaks tehnilistele protsessidele sisaldab toote juurutamine ka tarneahelaga seotud küsimusi. “Kõik komponendid ja detailid peavad õigel ajal, õigeks ajaks, õige kvaliteeditasemega ja kokkulepitud hinnaga tootmisesse jõudma. Seega peavad nii komponentide ja tarnijate valik, tarnijate auditeerimine, hinnaläbirääkimised, tarnelepingute sõlmimine kui ka logistika planeerimine olema korraldatud juba enne tootmise algust.” Kolk tõdeb, et maailmas valitseb tõsine elektroonikakomponentide põud, mis tähendab, et ühe pisikese, sendi murdosa maksva komponendi puudumine võib kogu tootmise seisma panna.

“Samas – kriitiliselt saada olevate komponentide korral võib toote kohandamine erinevatele komponentidele olla lõppkokkuvõttes isegi odavam kui trahvi maksmine hilinenud tellimuse või kiirtransporti tellimus,” toob Milatškov välja ja paneb tootjale südamele dokumenteerida kõik uue toote käigus õpitu, et vältida seeläbi samasse ämbrisse astumist.

“Kuna elektroonikatööstus on suures osas digitaliseeritud, toimuvad enamik toodud tegevusi tarkvara abil, mis nõuab andmete ja parameetrite sisestamist, andmete liikumise planeerimist, ettevõtete arvutisüsteemide, seadmete ja programmide ühildamist ning loomulikult andmeturbe korraldamist,” kirjeldab Kolk. Tema sõnul ei tohiks unustada ka personali koolitamist ja uute töötajate värbamist, mis ei pruugi sugugi lihtsaks või kiireks kujuneda. “Samuti tuleks jooksvalt koostada tööjuhendeid, panna paika kvaliteedinõuded, jälgida tootmise keskkonnasõbralikkust ning teha vajadusel töötajate ja protsesside sertifitseerimine.”