Aasta tööstur Heiki Einpaul: ma ei tunne end supertöösturina

Tööstusuudised.ee, Äripäev ja ABB Eesti valisid eile tänavu esimest korda aasta töösturit. Nominentide hulka pääses ka Hekoteki juht Heiki Einpaul, kes ütles saates “Tööstusuudised eetris”, et ei tunne end supertöösturina. “Ma ei tea, keda tänada selle eest, et mind on nominendiks valitud. See oli mulle järjekordne üllatus – ise ma end mingi supertöösturina ei tunne,” ütles Einpaul.

Järgneb intervjuu Heiki Einpauliga saidilt tööstusuudised.ee.

On formaalsed liidrid ja mitteformaalsed liidrid. Arvan, et olen oma ettevõttes mõlemat, aga kindlasti ei ole ma ülemus ega käskude jagaja. Kindlasti ei ole ma targem, kui on meie ettevõtte töötajad. Meie ettevõttes on palju targemaid. Aga ilmselt on mul omadusi, mis suudavad neid inimesi tööle motiveerida ja süsteemi koos hoida. Igaüks peab oma tööd ikka iseseisvalt tegema.

Alati saab paremini. See süsteem ei ole enam moodne. Väga raske on hinnata. Aga tunnustatud mind on, seega ma väga kehva hinnet endale panema ei peaks ja liiga tagasihoidlik ma pole. Nelja panen ära, võib-olla isegi 4,2.

Kui ma 80ndal aastal Tallinna TPIsse/Tehnikaülikooli astusin, siis minu soov oli saada mehaanikainseneriks. Keskkooli lõpetasin heade hinnetega, valik ja konkurentsivõimalus oleks võimaldanud astuda prestiižsematele erialadele. Mina tahtsin masinaehitusinseneriks saada. Töötan sellel erialal ja olen rahul siiamaani. Meie alal on veel see huvitav, et kõik kliendid ja projektid on erinevad. 25+ aastat Hekotekis – igav ei ole, rutiini ei teki. Õnneks töötan ka niivõrd kõrgel postil, et saan rutiinseid töid delegeerida. Mina olen masinaehitaja ja selles elus ei plaani midagi muud teha, pole lapsepõlvest saati plaaninud.

Ei tahagi. Tahan iseseisev olla. Partnersuhted on väärtuslikumad ja motiveerivamad kui alluvussuhted. Ma pole väga hea alluv, aga olen väga hea partner. Hekoteki asutajaga pole kunagi tundnud, et olen tema alluv, tundsin alati, et olen tema partner. Ja ma ei tahaks suhtuda ka formaalselt oma alluvatesse kui alluvatesse, pigem suhtun neisse kui partneritesse.

Ma arvan, et üks kuu majandusminister olemisega ei suuda midagi teha. Kui on võimalik midagi ette valmistada, siis see võib olla maksimum, mida on võimalik teha. Seda esimest kuud ei pane keegi tähele. Aga mis see muudatus olla võiks? No mis see majandusminister ikka niiväga teha saaks? Ma pean mõtlema selle üle. Aga minu arusaamine on, et mida stabiilsem on majanduskeskkond, seda parem. Majanduskeskkonna stabiilsus on väärtus omaette.

Eesti elab päris hästi praegu. Hekotek on olnud eksportiv ettevõte ja meie siseturg on meie jaoks ammu kitsaks jäänud. Üldiselt on Eesti tunnustatud Põhjalasse kuuluv riik ja arvan, et elame päris hästi. Kuigi vahel püütakse poliitikute ja teiste inimeste poolt näidata, et nii see ei ole. Mina ei ole sellega nõus ja arvan, et Eesti on teinud viimase 25 aastaga väga suure arengu. Vahel on vaja kellelegi seletada, et olime endise Nõukogude Liidu riigina Venemaaga väga sarnases situatsioonis, aga nüüd ei meenuta seda aega mitte miski. Kahjuks ei meenuta ka hinnatase enam seda aega – oleme samal tasemel Soome ja Rootsiga.

Aga Hekoteki klientidest 40–50% on seotud Venemaaga. See on meile toimetamiseks väga mugav koht, kuna tunneme venelast ja tema mõtlemise stiili ning oskame temaga rääkida samas keeles. See on koht, kust on võimalik kasumit teenida, ja see on iga töösturi põhieesmärk.

Eestil läheb hästi, aga muretsen natuke selle üle, et kas meil ka kümne aasta pärast nii hästi läheb. Mida lähemale Põhjamaadele jõuame, seda keerulisem on järele jõuda ja seda rohkem hakkavad eesolijad meid konkurendina võtma.

Täiesti selgelt. Nõukogude Liidu endise liikme kuvandist oleme lahti rebinud. Venelaste jaoks oleme ikka juba kindlasti välismaa – selles pole kahtlust.

Kindlasti tööjõupuudus. Saame ju hästi aru, et tööjõudu kuskilt juurde pole tulemas. Arvan, et olen juba piisavalt vana ja minu silmad ei näe seda, et masinad kõik töö ära teevad ja inimest enam vaja ei ole. Ja neid inimesi, kes tööd teha tahavad ja suudavad, jääb aina vähemaks. Ühelt poolt on voorus see, et oleme väikesed ja mobiilsed. Annaks, et säilitaksime selle mobiilsuse ka riigi tasandil ja ei muutuks liiga kohmakaks oma regulatsioonidega. Teisalt on see meie puudus – me ei saa teha suuri projekte, maailma mõistes oleme väga väikesed. Kuidas säilitada olukord, et meie üldkulud oleksid kontrolli all ja meie riigisüsteem ei oleks meile liiga kallis? See on ilmselt kunst tulevikuks.

Väliskeskkond on praegu veel positiivne, aga karta on, et see ükskord kohale jõuab – juba seetõttu, et inimesed nii ootavad. Kõik justkui tahavad seda juba näha ja sisendavad seda mõtet. Hekotekil on ka järgmise aasta tellimustepagasit nii palju ees, et vaatame ka järgmist aastat suure kindlusega. Viie aasta plaane me ei tee, kaks-kolm aastat ette suudame suhteliselt täpselt prognoosida.

See on selline keeruline koht. Kui tahame näha majanduslikku arengut, on sisserändekvoot täiesti mõttetu asi. Meil on vaja garanteerida – nagu on tehtud USAs –, et meelitaksime võimalikult palju tarku inimesi. Kõik on (USAs) olnud teretulnud ja mitte kedagi pole ära saadetud. Praeguse seisuga on Eestil samamoodi, et tarku, meeldivaid ja oskajaid inimesi peaks sisse tooma nii palju kui võimalik. Ettevõtte seisukohast kvoot ainult segab.

Kindlasti toetan seda mõtet. Poliitikud mõtlevad kahjuks lühiajalistes kategooriates – ühest valimisest teiseni.

Kindlasti on kõikidel valimistel osalejatel häid mõtteid ja lubadusi, aga praegu niimoodi midagi esile tuua ei oska. Ma ei ole poliitik, minu endale seatud ülesanne on ettevõtte töö efektiivne organiseerimine ja see on see, mille eest mind tunnustakse. Ma kardan, et minul poliitikuna kannatust ei jätkuks, seega ma ei ole nii tark, et neile midagi ette öelda. Aga tahaksin, et nad mõtleksid pikaajaliselt. Ma ei saa varjata, et olen ikka Reformierakonda toetanud, nad on ettevõtete ja liberaalse majanduse poolt.

Tahaksime, et ta liiguks võimalikult kallite teenuste ja toodete tootmise suunas. Võimalikult arukad ja keerulised asjad. Selle jaoks peame rohkem panustama haridusse ja selle jaoks me peame võtma tööjõupiirangud.

Meil on enamusomanik Rootsi suurkontsern, kaks korda aastas toimuvad nõukogu koosolekud. Need hakkavad peale sellega, et esimesena küsivad rootslased, millised maksud teil järgmiseks tulevad. Mis teil seal nende maksudega toimub?

See viimane aasta on andnud neile küsimustele väga selge hoo sisse. Ma kujutan ette, et kui kuulutatakse välja maksurahu ja maksud muutuksid stabiilseks, siis sama olukorra saavutamiseks, nagu oli kolm-neli aastat tagasi, läheks veel kuus kuni kümme aastat peale. Selle närvilise tõmblemisega, erinevate maksudega ähvardamisega ja nende tegemisega sai meie maksukeskkonna usaldatavus väga tõsise hoobi.

Mu käest küsiti ka investeeringute kohta. Jah, tööstus investeerib kõvasti. Aga kui palju siis investeeritaks, kui maksurahu oleks olnud varasemast perioodist? Ja kui uue valitsuse tulemisega ei oleks valitsus kohe näidanud, et neil on eesmärk tingimata mingeid makse kuhugipoole muuta?

Nad oleksid võinud alustada normaalsetest diskussioonidest, maksud ühiskonnas enne tuttavaks teinud, läbi arutanud ja konsensuslikult vastu võtnud. Situatsioon, et seda tehti kiirustades, ähvardades ja lubades, pani meie stabiilsele keskkonnale kõva põntsu.

Mõelda vaid, kui palju investeeringuid tehtaks siis, kui oleksime stabiilne riik. Aga me ei ole enam kahjuks, kuigi liikusime selles suunas. See stabiilsus maksab muidugi väga palju.

Rohkem uudiseid tööstuse teemadel leiate portaalist tööstusuudised.ee