Kümnendi tüli maade pärast tüürib karmi otsuseni

Kiviõli Keemiatööstuse kaevandamist hakkab riik toetama sundvõõrandamise abil.   Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Eeloleval neljapäeval valmistub valitsus astuma otsustavaid samme, et sundvõõrandada maad, mille alust põlevkivi Kiviõli Keemiatööstus on püüdnud aastaid tulutult kätte saada. Ebatavaline lahendus, aga ka ebatavaline tüli, mille juured ulatuvad 2006. aastasse.

Tüli on iseenesest tõsine. Kiviõli Keemiatööstusel on kaevandusluba mäeeraldisele – põlevkivikarjäär, kus enam kui pool järelejäänud põlevkivivarust jääb kinnistutele, mis ei kuulu ei riigile ega ettevõttele ja mille kasutamiseks nad omanike käest luba ei saa. Kui põlevkivi kätte ei saa, siis on kasutatava varu ammendumisel 2022–2023 aastal ettevõtte sulgemine täiesti päevakorral. Sellel omakorda on rasked tagajärjed Kiviõli linnale. Soovi, et riik need kinnistud sundvõõrandaks, on ettevõte avaldanud juba aastast 2009.

Asjade käiguga ei ole rahul kruntide omanikud, kelle hinnangul käituks riik sellisel juhul Kiviõli Keemiatööstuse erahuvides, mistõttu jääb ka arusaamatuks, miks neid avalikes huvides võõrandada saab või miks nende eest ainult miljon eurot oleks võimalik saada, kui omanike hinnangul on maa väärt vähemalt 150 miljonit eurot.

Omaniku hinnangul pole asi õiglane

"Valitsuse plaan eraldada reservist miljon eurot selle jaoks, et viia läbi jõhkralt omanike õigusi riivav sundvõõrandamine Kiviõli põlevkivikarjääriga seotud eraomanike vahelises vanas vaidluses, on pretsedenditu ja šokeeriv. Tegemist on puhtalt eraomanike vahelise vaidlusega ja ei ole ühtegi mõistlikku ja objektiivselt selgitatavat argumenti, mispärast riik asub sellises situatsioonis ühte poolt esindama," ütlesid avaliku kirja vahendusel maaomanikud, kelle seas on juhtrollis Nikolai Reismanile kuuluv soojafirma N.R. Energy.

Põhja-Kiviõli teise põlevkivikarjääri pindala on 743 hektarit, millest ligi 250 hektarit kuulub ettevõtjale Nikolai Reismanile, kes ei ole Kiviõli Keemiatööstusega kinnistute müügi osas kokkuleppele jõudnud. Kui praegu kurdavad omanikud, et tegemist on üleöö tekkinud katsega sundvõõrandamisega alustada, siis tegelikult ütles majandus- ja kommunikatsiooniministeerium juba 2017. augustis, et valmistub 287 hektari ulatuses kinnistute sundvõõrandamiseks juhul, kui Reisman ühegi muu tehinguga ei nõustu. Rääkimata asjaolust, et 2014. aasta lõpuni oli kogu kaasus kinni riigikohtuni veninud vaidluses.

Kinnistute väärtuseks on riik arvestanud 750 000 eurot, sellele lisandub 150 000 eurot vabatahtliku loovutamise puhul. Koos muude kuludega on kokku arvestatud 1 miljoni euroga. Märkimisväärne summa, millega võrdväärsena võib minevikust leida ainult Koidula piiripunkti maade võõrandamiseks varutud 30 miljonit krooni.

Riigi hinnangul on Nikolai Reisman lähtunud eeldusest, et temal kui maaomanikul on õigus maa all olevale põlevkivi varudele ning soovib oma kinnistute müügi eest saada kümneid miljoneid eurosid. Seaduse järgi kuuluvad maavarad aga riigile. Kui sundvõõrandamist reguleeriva seaduse järgi hinnatakse võõrandatav maa kõigepealt ära ja sellele üritatakse leida turuhind, siis kinnistu all maapõues asuvaid maavarasid ei saa selle hindamise juures arvesse võtta.

N.R. Energy esindajad ei ole neile omistatava rahaküsimisega kuidagi rahul. "Kiviõli Keemiatööstus ei ole kogu selle aja jooksul teinud maaomanikele ühtegi ettepanekut läbirääkimisteks kinnistute võõrandamise või nende kasutamisega seoses," väitis N.R. Energy OÜ juhatuse liige Ahto Tisler samas kirjas.

Maavarade olemasolu ei tohiks tõsta maa hinda

Kiviõli Keemiatööstuse jaoks sai tüli alguse enam kui aastakümme tagasi. Ettevõtte kunagised omanikud Toomas ja Raivo Tamm müüsid selle 2014. aastal osaliselt sama tüli tõttu Alexelale. Alexela juhatuse liige Marti Hääl nimetab teise poole praegust avalikku esinemist propagandistlikuks katseks, mille eesmärgiks on survestada valitsust.

Ka on suurem osa avaliku kirja väljaütlemisi tema sõnul lihtsalt vale. "Nii palju saab kinnitada, et maaomanike esindajatega on suheldud nende aastate jooksul palju ja meile teadaolevalt on ka riik teinud korduvaid katseid läbirääkimisteks viimastel aastatel. Vaadates Nikolai Reismani esindajate hinnatud numbrit 150 miljonit eurot, ületab see nende maade tänast turuväärtust vähemalt paarsada korda. Seda arvutust keegi ei usu, nad ise ka ei usu. Aga sundvõõrandada saab riik ainult õiglase tasu eest," ütles Hääl.

Ministeeriumi seisukoht avaliku huvi olemasolust on maaomanike suhtes ristivastupidine. Kuna maapõues olevad varad kuuluvad riigile ja riik peab hoolitsema nende säästliku kasutamise eest, aga nendel maadel kaevandada ei saa, siis võib Kiviõli Keemiatööstuse kaevandusloa lõppedes jäädagi põlevkivivaru väljutamata. "Tänane olukord on ekspertide hinnangul kaasa toomas olukorda, kus suur osa riigile kuuluvat Põhja-Kiviõli II karjääris asuvat põlevkivi jääb kaevandamata, seega ka säästlikult kasutusele võtmata," ütles Mihkel Loide ministeeriumi avalike suhete osakonnast Eesti rahvusringhäälingule.

Kinnistutele kaevandamisloa pärast on maaomanikud käinud ka kohtus, kuid 2014. aastal otsustas riigikohus, et loa väljastamine oli õiguspärane, kuid see käis maaomanike õiguste, mitte avaliku huvi olemasolu kohta. Riigikohus märkis siis, et "vastuolu riikliku huviga oleks küll andnud aluse kaevandamisloa andmisest keelduda, kuid see norm ei puuduta kaebajate subjektiivseid õigusi."

Maavarad tavaliselt selliseid tülisid ei tekita

Riigil puudub praktika põlevkivi kaevandamiseks sobiliku maa kasutamise või võõrandamisega seotud probleemide lahendamisel, tõdeb majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Tugineda saab Euroopa Inimõiguste Kohtu 1986. aasta otsusele, et avalikes huvides võib olla põhjendatud sundvõõrandamine isegi siis, kui saadavad eelised langevad konkreetsete eraõiguslike isikute kasuks.

Seda, et praegune kava seoses võõrandamisega on mõnes mõttes erandlik, tõdes ka Ellex-Raidla advokaadibüroo keskkonna, planeeringute ja haldusõiguse valdkonna juht Martin Triipan (vaata lisalugu). Tema sõnul on enamus sundvõõrandamisi toimunud seoses infrastruktuuri objektidega. Enamasti jõutakse ka kokkuleppele enne sundvõõrandamist, praeguses seaduses on selleks ettenähtud ka lisatasu, mida omanikule välja makstakse.

Tallinna ringtee, Tartu maantee, tulevikus Rail Baltic, loetles Triipan varasemalt vaidlusi tekitanud objekte. Põlevkivi on sellest, peamiselt infrastruktuuri või kaitseotstarbelistest probleemidest erinev.

"Sundvõõrandamine ei ole igapäevane teema ja ei saa öelda, riik siin pidevalt metsikult maid ära võtaks. Seadus üleb, et maavara kaevandamiseks saab sundvõõrandada. Ja põlevkivi on kõige tähtsam maavara Eestis, kui selle jaoks ei saa, siis mille jaoks üldse," ütles Triipan.

Sõda kinnistute pärast ulatub kaugesse minevikku

Triipan nimetab praegu valitsuses arutatavat teemat pika äritüli jätkuks. Kinnistute praegune omanik oli kunagi lootuses, et teeb koostööd Kiviõli Keemiatööstuse omanikega, märkis ta. Tüli Nikolai Reismani ja Kiviõli Keemiatööstuse vahel ulatub tõesti otsaga 2006. aastasse, kui Reisman soovis keemiatööstuse toonaselt omanikult Toomas Tammelt ära osta. Eesti Päevaleht kirjutas toona, et notari juures oli sõlmitud juba eelleping, et Reisman maksab tehase eest 200 miljonit eurot, mille eest saab ta ka Aseri sadama omanikuks.

Kaks miljonit maksis Reisman Tammele ära. Seejärel hakkasid nende suhted ja ärid kiiva kiskuma. Turg läks langusse, raha jäi vähemaks ning tülide tulemusel teatas Reisman, et soovib tehingust taganeda. Kiviõli Keemiatööstust kummitas samal ajal veel üks probleem. Nimelt hakkas olemasolev põlevkivikarjäär ammenduma ning karjääri laiendusel seisis ees just Reisman, kes oli suure osa vajalikest kinnistutest Tamme nina alt kokku ostnud. Eesti Ekspress kirjutas siis, et Reisman oli maad kokku ostnud, et saaks tehase hinda alla kaubelda.

Nende kinnistute sundvõõrandamist hakkab valitsus uuesti arutama järgmisel nädalal, kui istungile saavad tulla ka peaminister Jüri Ratas ja majandus- ja taristuminister Kadri Simson, kinnitati rahandusministeeriumist.

Millal saab Eestis maid sundvõõrandada?

Eestis kehtib kinnisvara avalikes huvides omandamise seadus. Kui riigi või kohaliku omavalitsuse hinnangul on see avalikes huvides vajalik, siis on võimalik kinnistu sundvõõrandada, makstes omanikule õiglase hüvitise.

Küsimustele vastab Raidla advokaadibüroo keskkonna, planeeringute ja haldusõiguse valdkonna juht Martin Triipan.

Kuidas määratakse õiglane hind?

Kinnistu turuväärtuse põhjal. Näiteks kinnisvara hindamisega tegeleva firma abil.

Kas võõrandada saab ka maavarade näiteks põlevkivi kaevandamise eesmärgil?

Põhimõtteliselt seaduses on loetelu, millal sundvõõrandamine on võimalik, see loetelu on päris lai. Muuhulgas annab seadus võimaluse sundvõõrandada maavarade kaevandamise eesmärgil. Kui küsida, kas riik seda võimalust kasutab, siis riik ei ole seda kohustatud tegema, see on riigi otsustada, kas sundvõõrandada või mitte.

Kas võõrandamise otsust on võimalik vaidlustada?

Muidugi saab seda kohtus vaidlustada. Tõsi, seaduses on see nüanss, et kui maaomanik loovutab maad vabatahtlikult, siis makstakse lisaks hinnatud väärtusele veel 20 protsenti motivatsioonitasu.

Mida kohus tavaliselt otsustab?

Raske öelda, sundvõõrandamine ei ole igapäevane teema. Meil ei ole nii, et riik metsikult maid võõrandaks. Minu kogemust mööda jõutakse tavaliselt kokkuleppele. Põlevkiviga on keerulisem, sest praegune juhtum on esmakordne ja siin ei ole selget praktikat. Seadus ütleb, et maavara kaevandamiseks saab sundvõõrandada. Põlevkivi on kõige tähtsam maavara Eestis, kui selle jaoks ka ei saa võõrandada, siis mille jaoks üldse.

Hetkel kuum