Annika Kald • 22. veebruar
Jaga lugu:

Gorbatšov 1987. aasta veebruari kõnes: Eesti NSV on ülejäänud Nõukogude Liidule võlgu

NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov külastas 1987. aasta veebruaris Eestit ja ütles oma kõnes, et Eesti on ülejäänud Liidule võlgu, sest Eesti saab ressursse rohkem, kui neid ise tagasi annab. See kõne äratas protesti Eesti majandusteadlaste seas, kes soovisid täpselt kindlaks teha, kuidas asjad Eesti võlgu olemisega liidule ikkagi tegelikult on, kirjutab 22.02 Äripäeva tellijatele ilmunud erileht Isemajandav Eesti.

Artikli koostamisel on kasutatud materjale 1996. aastal ilmunud raamatust “Teine Eesti”, mille autorid on Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. Samuti IME ettepaneku veebilehte Vikipeedias.

1987. aastal põhjendas ajakirjanik ja Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja Siim Kallas nn nelja mehe ettepaneku koostamise motiive ajakirjanduses järgmiselt: “Rahva seas valitseb juba pikka aega suur rahulolematus elatustaseme tegeliku halvenemise pärast. Müügilt on kadunud kohv, kohe kaob bensiin, oleme unustanud ajad, millal poest sai vabalt osta Maroko apelsine, viinereid, hollandi juustu, suitsuangerjast rääkimata. Eesti kergetööstus toodab üha rohkem, poes on aga järjest vähem saada, sest üha rohkem kaupa läheb tsentraliseeritud jaotussüsteemi ja ka kaubareisijate tõttu mujale. Kortereid ei jätku, keskkonna seisund halveneb pidevalt. Kuigi poes süüa ei ole, toodab Eesti põllumees liha ja piima ühe töötaja kohta rohkem kui kusagil mujal NSV Liidus. Ja kõige selle foonil kõlas üsna ootamatult väide, mille oma kõnes esitas Gorbatšov, kui ta 1987. aasta veebruaris Eestit külastas. Nimelt ütles ta, et Eesti on ülejäänud Liidule VÕLGU, Eesti saab ressursse rohkem, kui neid ise tagasi annab. See äratas protesti, majandusteadlaste ja spetsialistide seas aga soovi täpselt kindlaks teha, kuidas asjad on, ja siis edaspidi nii korraldada, et keegi enam kellelegi võlgu ei oleks. /--/ Muidugi on eestlastel meeles ka see fakt, et 1940. aastal oli Eesti oma arengutasemelt ligilähedaselt võrdne Soomega, aga 1987. aastal tekitas võrdlus Soomega lausa masenduse.”

Siim Kallas, Ajakirjanik ja Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja

Muidugi on eestlastel meeles ka see fakt, et 1940. aastal oli Eesti oma arengutasemelt ligilähedaselt võrdne Soomega, aga 1987. aastal tekitas võrdlus Soomega lausa masenduse.

NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov.   Foto: Foto: Vladimir Vyatkin / Владимир Вяткин – RIA Novosti archive, Vikipeedia

Poliitiline olukord läks Eesti NSV-s tuliseks, kui 23. augustil 1987 toimus Tallinnas Hirvepargis esimene rahva omaalgatuslik poliitiline meeleavaldus okupeeritud Eestis, mille eesmärk oli nõuda avalikult Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning pakti tagajärgede likvideerimist.

Edgar Savisaar kutsus 18. augustil 1987 tema juhitud Plaanikomiteesse grupi tollaseid nimekaid noorema generatsiooni teadlasi. Vaja olevat arutada, milliseid ettepanekuid majanduselu korrastamiseks võiks Eesti Moskvale välja pakkuda, et leevendada räiget stagnatsiooni ja üle poole sajandi toiminud liiduvabariikide ekspluateerimist NSV Liidu keskvõimu poolt. Vaja olevat rahvusvabariikidele suuremat majanduslikku enesemääramise õigust.

Plaanikomitee parteikomitee nõupidamisesaali kogunesid Ministrite Nõukogu esimehe abi Rein Kaarepere, Tallinna Polütehnilise Instituudi tööstuse juhtimise ja planeerimise kateedri dotsent Peeter Kross, Kvalifikatsiooniinstituudi direktor Jaak Leimann, Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi teadusdirektor Olav Lugus, Õpetajate Täiendusinstituudi dotsent Tiit Made, TRÜ vanemteadur Ivi Proos ja Majandusinstituudi vanemteadur Ivar Raig. Ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja Siim Kallas liitus kollektiiviga hiljem.

Põhitöö tegid ära viis või kuus inimest. Ivi Proosi peale jäi põhiliselt mõtete väljavõtmine – makk käis, räägiti lindi peale, järgmiseks korraks kirjutas Proos variandi valmis ja seejärel redigeeriti seda koos.

Nn nelja mehe ettepanekut väljatöötavatel koosolekutel algul kohal viibinud Rein Kaarepere mõne aja pärast enam kohale ei tulnud. Kaarepere otsene ülemus oli toona ENSV Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul, kellele Kaarepere kohtumiste sisu ning plaanid, mis teoksil, ka ette kandis. Lugus tõmbus samuti tagasi.

Kui kirjutis oli valmis, tekkis küsimus, mida sellega edasi teha. Siim Kallas meenutas raamatus: “Esiteks oli vaidlus, kas anda see trükki. Selles seltskonnas oli kolm gruppi: üks grupp arvas, et kindlasti tuleb kohe trükki anda. Et kõigepealt lehte ja siis vaatame, mis edasi saab. Mina kui ajakirjanduse esindaja olin kindlasti selles grupis. Sama meelt oli ka Savisaar. Teine grupp ütles, et tekst tuleb saata ENSV juhtkonnale ja eelkõige Bruno Saulile. Kaarepere, kes oli siis Sauli abi, kaitses väga seda seisukohta. Ja minu meelest ka Lugus oli just seda meelt, et saadame ta kõigepealt ametkondlikus liinis edasi, meil ei ole põhjust konflikte esile kutsuda. Selle vastu oli meie grupp väga tõsiselt. Et sellisel juhul see lihtsalt kaob /--/. Ikka kohe lehte!

Ja kolmas grupp oli kahevahel, aga neil oli üks selge ettekujutus – nemad küll alla ei kirjuta.

Kirjutis otsustati kiiresti avaldada Tartu ajalehes Edasi ning selle palvega helistati Edasi peatoimetajale Mart Kadastikule, aga ettepanekule olid valmis alla kirjutama eelpoolnimetatutest kolm meest: Savisaar, Made ja Kallas. Ent kõik olid ühel meelel, et kolm allkirja jääb liiga väheseks. Savisaar sõitis koos Vilja Laanaruga Tartusse ning kohtas seal tänaval juhuslikult Mikk Titmat ning tema kirjutas samuti ettepanekule alla. Nii sündis „nelja mehe ettepanek”.

26. septembril 1987 ilmus Tartu ajalehes Edasi artikkel “Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele”. Selle kirjutise autoriteks olid märgitud Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma ning see sai nõnda tuntuks kui nelja mehe ettepanek. Pakuti välja majandusprogrammi idee, kuidas Eesti NSV peaks saavutama majandusliku iseseisvuse Nõukogude Liidu koosseisus. Ettepaneku väljatöötamine algas tollase Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee arengustsenaariumidega tegeleva osakonna juhataja Edgar Savisaare initsiatiivil.

Väljavõte 26.09.1987. aasta ajalehest Edasi  Foto: Äripäev

Siim Kallas meenutas raamatus vene spetsialistide suhtumist Eestis ilmunud IME-ettepanekusse järgmiselt: “Ma mäletan neid lõputuid diskussioone Moskvas selle ümber. Ja seal oli väga palju disputante, kes ütlesid: me saame aru, et see on tegelikult ideoloogia, millega tahate Nõukodude liidust lahku lüüa. Ega see idee teil vale ei ole. Selline moodustis nagu Nõukogude Liit on nagunii ebanormaalne ja te peate iseseisvaks riigiks muutuma. Me oleme sellega nõus. Aga nii või teisiti – ilma Venemaata te toime ei tule. See on mul väga selgelt meeles. Ma ei mäleta ühtegi meie sõpra või tuttavat, kes demokratiseerimisprotsessi toetasid ning oleksid arvanud, et me tuleme toime ka ilma Venemaata.”

16.11.1987 arutati IME-küsimust Eesti NSV Ministrite Nõukogus. “Ettepanek: kogu Eesti täielikule isemajandamisele“ tunnistati “ebakompetentseks”, ettepanekut mahategev ENSV Plaanikomitee Majanduse ja Planeerimise Teadusliku Uurimise Instituudi direktori Vambola Voki vastuartikkel „Ettepanek, millega ei saa nõustuda” nn nelja mehe ettepanekule ajalehes Edasi aga õigeks. Isemajandamise ideesse suhtus negatiivselt ka ENSV Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul ning Sauli esimene asetäitja Indrek Toome. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel hiilis avalikust seisukohavõtust sel teemal kõrvale.

1988. aasta alguseks oli ka EKP Keskkomitee esimesel sekretäril Karl Vainol selge, et diskussiooni IME-ettepaneku üle pole võimalik vältida.

IME-ettepaneku autorid Edgar Savisaar, Mikk Titma, Tiit Made ja Siim Kallas 1988. aastal ETV saates.  Foto: Harald Leppikson

“Nelja mehe ettepaneku” ja sellest edasi arenenud IME-programmi teene kokku oli sedavõrd suur, et kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu taastas 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse, olid tulevase majandus- ja rahandussüsteemi põhimõtted suures plaanis selged, rahvale selgeks räägitud ning esimesteks omapead tegutsemise sammudeks ka läbi harjutatud.

TASUB TEADA!

Kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele ettepaneku 10 teesi

1. Majanduse juhtimise ja planeerimise aluseks on väärtus­seaduse arvestamine ja kaubalis-rahalised suhted.

2. Eesti NSV territooriumil paiknev majandus on Eesti NSV alluvuses. See kehtib ka raudtee, merelaevanduse ja praegu üleliidulises alluvuses olevate ettevõtete kohta. Majanduse struktuur korraldatakse ümber, et tagada eelisareng nendele valdkondadele, mis põhinevad eeskätt kohalikul ressursil, on meile majanduslikult kasulikud, kultuuriliselt vastuvõetavad ja majandamise traditsioonidega kooskõlas.

3. Kaubavahetus toimub turu kaudu ning on rajatud tootja ja tarbija otsesidemetele nii NSV Liidu teiste liiduvabariikide, kraide ja oblastite kui ka välisriikidega.

4. Võetakse kasutusele konverteeritav rubla kui rahvusvaheliselt aktsepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSV Liidu teiste piirkondadega, asutuste ja ettevõtetega.

5. NSV Liidu eelarvega on suhetes vabariik kui tervik. Vabariigi maksed üleliidulisse eelarvesse kehtestatakse NSV Liidu Ülemnõukogu poolt pikaajaliste normatiivide alusel. Üleliidulisest tööjaotusest võtab Eesti NSV osa eeskätt valuutatulude suurendamise kaudu. Eesti NSV eelarve tulude formeerimiseks kujundatakse eri maksusüsteem. Kohalikud eelarved lahutatakse vabariiklikust eelarvest.

6. Täielikule isemajandamisele üleminek viiakse läbi kogu territooriumil ja kõigil majanduse juhtimise tasanditel. Isemajandamisesuhetele rajatakse ka koostöö vabariigi eri piirkondade, linnade ja rajoonide vahel.

7. Majanduses valitseb organisatsiooniline paljusus, kusjuures igati soodustatakse tarbija pärast konkureerivate ettevõtete olemasolu. Laiendatakse kooperatiivset tootmist, osa ettevõtete tegevus rajatakse aktsiaseltsi põhimõttele. Ettevõtete loomiseks ja nende tegevuse korraldamiseks tõmmatakse kaasa nii Eesti NSV elanike rahalised vahendid kui ka väliskapital. Toodete kvaliteeti hinnatakse lähtudes rahvusvahelistest standarditest.

8. Tööjõu liikumist isemajandamisele üle läinud liiduvabariigi ja teiste NSV Liidu osade vahel reguleeritakse tööjõu ratsionaalse kasutamise erirežiimiga.

9. Juhtimine rajatakse majanduslike meetodite ja ettevõtete iseseisvusele. Ametkonnad, mis pole seotud majanduse üldise arengustrateegia kavandamise ja elluviimisega, likvideeritakse. Plaaniorganid tegelevad ainult üldiste proportsioonide perspektiivse planeerimisega.

10. Otsustamisõigus antakse sinna, kus luuakse tulemusi. Majanduse organisatsiooniline ühitamine areneb alt üles, s.t kõrgemalseisvaid organisatsioone luuakse ettevõtete poolt ja nende algatusel, kui seda peetakse otstarbekaks.

Erileht valmis koostöös Rahvusarhiiviga.

Jaga lugu:
Hetkel kuum