Politoloog: eurovalimistel ei hakka keegi Ansipi ja Paedaga arutlema

„Debattides sõidetakse üle üsna lihtsalt argumentidega stiilis, et Euroopa Liit on saatanast ja mida siin ikka arutada,“ rääkis Viljar Veebel Äripäeva raadio hommikuprogrammis. „Väga arutamiseks ei lähe.“

Ta tõmbas paralleeli parlamendivalimistega, kus parteid keskendusid oma üsna polariseeritud sõnumi kordamisele ega hakanud võitlema selle valija pärast, keda need teemad niikuinii ei kõneta.

Need valimised on ka varem olnud kompensatsioonivalimised. Kui nad hoogu juurde saavad, siis eelkõige Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide poolt, kes tahaksid oma valijatele tõestada ja näidata, et eelmiste valimiste raundis kuidagi ei kaotanud või valesid valikuid teinud. Nende teemad muidugi haakuvad ka paremini Euroopa-meelsusega.

Need, kes oleks võinud varem kampaaniat teha, viimastel valimistel ei osalenud, millegipärast väga ei pingutanud või silma ei paistnud, nagu näiteks Eesti 200, ei ole teinud sellist kampaaniat, nagu oleks võinud oodata pärast riigikogu valimistel saadud tulemust. Tõenäoliselt jääb kampaania loiuks, suurt uusi teemasid ei tõstatata ning veeretatakse lõpuni lootuses, et valija ikka kedagi peab valima.

Euroopas on järjest Euroopa Parlamendi valimiste valimisaktiivsus langenud. Eestil oli see eelmisel korral 36% ligi ja arvan, et selleks korraks võiks ennustus olla 30-35%. Osa sellest kindlasti selle põhjal, et koalitsiooni moodustavate parteide valijad on natuke pettunud selles, et saadi küll koalitsiooni, aga mitte oma väärtuste täielikku realiseerimist.

Neil pole millegi vastu protestida. Kui kampaania sisuks oleks see, et minna Euroopa Liitu ja õõnestada seda seestpoolt, siis see ei ole just väga kandev ja kõlav. Pealegi on paremad ja tegusamad kandidaadid juba pakutud välja valitsusse.

Keskerakonnal ja Reformierakonnal on seda jaksu ja jõudu kindlasti. Isamaal on erukindral Riho Terras väga hea valik selleks, et siiski see üks koht saada. Isamaa puhul ongi küsimus selles, kas nad üldse selle ühe koha saavad. Sama küsimus on sotsiaaldemokraatide puhul.

Ühe koha saamisega ei tule neil mingit probleemi, kuigi vaid üks koht oleks ilmselt pettumus nende enda arvates. Kaks kohta oleks juba väga hea saavutus.

Väljajagamisel on kuus kohta. Reformierakond võiks saada kaks kohta. Nüüd on küsimus, kas Keskerakond saab ühe või kaks ja kas EKRE saab ühe või kaks ehk kas teistele jääb ka midagi.

Väga arutamiseks ei lähe. Nagu näitasid parlamendivalimised, siis parteid orienteerusid oma üsna polariseeritud sõnumi kordamisele, valiti võimalikult emotsionaalsed teemad ega hakatud võitlema selle valija pärast, keda need teemad niikuinii ei kõneta.

Pagulased on kindlasti üks teema, millest saab üht- ja teistpidi rääkida. Samasooliste abielu on kindlasti teine, rahvusriikide saatus laiemalt kolmas.

Nendega, kes tahaksid pidada professionaalsemalt arutelu, nagu Urmas Paet või Andrus Ansip, keegi arutlema ei hakka. Debattides sõidetakse üle üsna lihtsalt argumentidega stiilis, et Euroopa Liit on saatanast ja mida siin ikka arutada.

Järgmine finantskriis on lähemal kui eelmine. Peaks rääkima, kui pädev on selles Euroopa Liit – et kui kriis Itaalias peaks alguse saama, oldaks paremini ette valmistatud.

Küsimus on ka selles, kas tuleb võtta riikidelt võimu vähemaks ja Euroopa Liit peaks olema tugevam võimukeskus, et otsustavamalt reageerida. Pagulasvood on rahunenud, aga laiemalt migratsiooni teema vajab käsitlemist.

Kolmas teema on Euroopa Liidu konkurentsivõime laiemalt. Liidu majandus hakkab tänavu mahult kukkuma Hiinast tahapoole, kolmandaks majandusjõuks maailmas. Kui USA ja Hiina majandus kasvab aastas kuus protsenti, siis eurotsoon keskmiselt ühe protsendi. Midagi tuleb ruttu teha või varsti ei olegi enam võimalik midagi teha.

Suur teema on ka see, kas Brexiti agoonia on midagi õpetanud. Kas Euroopa Liit on valmis reformidega edasi minema, kui Brexiti lahenduse leiab? Reformid peaksid sündima, et Euroopa Liit püsiks elujõuline.

Teema on ka kaitsepoliitika. Donald Trumpi nägemuses ei ole NATO igavesti püha ja see on viinud selleni, et Euroopa Liit peab võtma julgeoleku ja kaitsepoliitikas suuremat rolli, mida siis eriti rahvuslikult meelestatud poliitikud ei taha Euroopa Liidule anda. Eestis on EKRE ja Isamaa selles osas eri meelt. Peame langetama otsuse, kas anname selles küsimuses otsustusõigust ja vahendeid Euroopa Liidule.

Hääletatakse vähem ja seetõttu tuleb rohkem esile nende hääl, kes on kas äärmuste või muutuste poolt. Nad on küll kaks erinevat asja, aga me kipume neid tihti mõlemaid radikaalideks nimetama ehk siis valimiskasti juurde ajab inimesi see, kui tal on väga tugev veendumus või veendumus, et midagi tuleb muuta.

Klassikalised praegu domineerivad fraktsioonid – Euroopa Rahvuspartei ja Sotsiaaldemokraadid - saavad taas vähem hääli. Taas kasvavad iseseisvate kandidaatide ja nii-öelda äärmusparteide või radikaalsete parteide hääled. Euroopa Parlament võib hakata muutuma reaalseks võitlustandriks – domineerivad fraktsioonid ei saa enam häälteenamusi kokku nendes küsimustes, kus nad on harjunud saama. Näiteks, kui on vaja saada 50% pluss ühe parlamendiliikme toetust, siis tihtilugu võib juhtuda, et põhimõtteliselt teatud initsiatiivide vastu olijaid on juba saalis nii palju, et hääli ei tulegi enam kokku.

Tänasest jõuab Äripäeva raadio eetrisse uus saatesari, kus neljapäeviti kell 12 võetakse fookusesse Euroopa Parlamendi valimised. Esimeses saates on külas ekspert Raivo Vare ning Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets. Järgmiste nädalate jooksul jõuavad eetrisse ka kandideerivad poliitikud.