Poliitikud jagasid ohtliku oligarhi partneritele Eesti passe

„Tol ajal oli mingi otsus, et anname aastas viis kodakondsust eriteenete eest, mis muidugi oli üsna jabur,” tõdeb endine reformierakondlasest justiitsminister Rein Lang ja meenutab, kuidas tuntud Vene ärimees Maksim Liksutov 15 aastat tagasi inimesi oma uhkete plaanidega võlus.

„Tema ideed äri ajada olid kolossaalsed, kuid kõik see kukkus kokku. Mul on väga kahju, et kõik niimoodi läheb. Inimesed, kellest oleks Eestile kasu, kuidagimoodi kaugenevad ja siis tuleb välja, et nad on hoopiski seotud mingisuguste afääridega,“ rääkis Lang.

Hiljuti jooksis Rootsi riigitelevisioonist (SVT) läbi, et Swedbank kaitses mõni aasta tagasi oligarh Iskander Mahmudovit Ameerika finantsjärelevalve eest. Selle eest võib panka oodata hiigeltrahv. Swedbank eitab klientide varjamist.

Mahmudovil on aastate tagant sidemed ka Eestiga – siin panid oma äri püsti talle tuttavad Vene ärimehed. Nendega seostatud Mahmudovit nimetab Venemaa valitsuse endine majandusnõunik Anders Åslund üheks ohtlikumaks Vene oligarhiks.

Ameerika finantsjärelevalve saatis kolm aastat tagasi Swedbankile infopalve ülekannete kohta, mis viisid õigusbürooni Mossack Fonseca.

Büroost lekkis kolm aastat tagasi korralikult tundlikku materjali, mis heitis varju väga paljudele mõjukatele inimestele üle maailma. SVT teatel tegi rohkem kui sada Mossack Fonsecaga seotud firmat tehinguid Swedbanki kaudu. Ka Mahmudov oli Mossack Fonseca klient.

Kui ameeriklased Swedbankile päringu saatsid, siis SVT teatel kostis pank, et neil on kliente, kellel on ühendus Mossack Fonsecaga, kuid ei maininud, et peale Rootsi ja Norra on Swedbankil samasugused kliendid Balti riikides. Nii hoidis Swedbank infot Mahmudovist enda teada. Pangale maksab see nüüd kätte, sest Ameerika finantsjärelevalve alustas läinud kuul Swedbanki uurimist.

Mahmudov liigutas läbi Swedbanki sadu miljoneid eurosid Vene söeettevõtte Carbo One varjus. Carbo One oli Swedbank Eesti suurimaid kliente. Mahmudov ei ole firma omanik, ettevõtte etteotsa on pandud teine inimene, kuid rahaliikumisest sai kasu Mahmudov.

Venemaa presidendi Vladimir Putini lähiringi kuuluv Mahmudov muutus kurikuulsaks juba 1990. aastatel. Relvaäriga alustanud ja hiljem vase- ja söeärisse sukeldunud Mahmudovit peetakse kurjategijaks. „Üheksakümnendatel ei julgenud inimesed Iskander Mahmudovit nimepidi nimetada, sest teda peeti nii ohtlikuks,” ütles Anders Åslund Rootsi riigitelevisioonile.

Mahmudovi ärid luubi alla võtnud Hispaania korruptsioonivastane prokurör José Grinda González on öelnud, et Mahmudov kasutas äri loomisel kahte trumpi: korruptsiooni ja vägivalda. Mahmudov ise eitab seoseid kuritegevuse ja rahapesuga.

Laia haardega Mahmudovil on side ka Eestiga. Siit leidis Mahmudov endale väidetavad äripartnerid ärimehed Maksim Liksutovi ja Sergei Glinka. Nad panid 2000. aastate alguses Eestis püsti transporditeenuste kontserni Transgroup Invest, mille nõukogus istus muideks ettevõtja Jaan Toots. Aastaid kahtlustati ettevõtte varjatud omanikuna aga Mahmudovit, samal teemal kirjutas aastal 2010 ka Äripäev.

Liksutov 2004. aastal Eesti kodakondsust ei saanud, küll aga aasta hiljem. Samal aastal kirjutas Eesti Ekspress, et Transgroupi partner on Venemaa üks suurimaid söeettevõtteid Kusbassrazrezugol. Vene meedia sõnul kontrollis Kusbassrazrezugolit mõjukas Uurali magnaat Mahmudov.

Üheksa aastat tagasi ilmus Mahmudov Moskva kolme lennujaama ühendava rongifirma Aeroekspress omanikeringi. 2005. aastal loodud firmast pool kuulus Venemaa riiklikule raudteefirmale ja teine pool erainvestoritele, kes Vedomosti väitel peitsid end Eesti firma Transgroup Investi taha, mille all oli 70 ettevõtet.

Kui Mahmudov ja tema partner oligarh Andrei Bokarev Aeroekspressi osalusega avalikkuse ette astusid, selgus, et nad said osaluse Transgroup Investi tütarfirmalt Delta-Trans-Invest, mis omas poolt Aeroekspressist. Toona tõdes anonüümne allikas Vedomosti artiklis, et Mahmudov ja Bokarev olid algusest peale Aeroekspressi omanikud.

Peale Aeroekspressi kuulus Liksutovi ja Glinka Transgroup Investile 50% Venemaa ühes suurimas raudteeoperaatoris OOO Transgrupp. Ja taas oli Vedomosti andmetel selles firmas oma osa nii Mahmudovil kui ka Bokarevil.

Aastal 2004, kui Liksutovile Eesti kodakondsust ei antud, oli võimul Juhan Partsi valitsus. Järgmise aasta aprillis pääses võimule Keskerakonna-Reformierakonna duo ja Liksutovile tõttas appi reformierakondlasest justiitsminister Rein Lang. Ta kiitis, et Liksutov väärib Eesti kodakondsust eriliste teenete, näiteks ettevõtluse arendamise eest. Ja Liksutov saigi eriliste teenete eest passi, nagu ka tema äripartner Sergei Glinka.

Kuidas asi käis? Minister esitas valitsusele taotluse, kui üks või teine inimene vääris eriteenete eest Eesti kodakondsust. Endine keskerakondlasest siseminister Kalle Laanet märgib, et seejärel aitas tavaliselt siseministeerium inimese tausta kontrollida ehk uuris, kas ta on oht riigi julgeolekule.

Kas tõstatusid küsimused, miks üks või teine inimene toetab kindlat ärimeest? “Saan aru, mida üritate minult kätte saada, aga mu vastus on: ei,” kostis Laanet. “Meil on julgeolekuasutused, kes teevad taustakontrolli ja nende alusel tehakse poliitilisi otsuseid.”

Liksutovi meenutanud Lang tõdes, et soovitajaid oli Liksutovil palju, kuid nende nimesid Lang ei avalda. Liksutov oli üsna tuntud äritegelane, meenutas Lang. "Ta oli ka Vene Draamateatri sponsor ja igasugustt värki. Ma pean teda väga toredaks inimeseks. Väga kahju tegelikult, et ta Eestiga sideme on kaotanud. Ta poleks kodakondsust saanud, kui oleks olnud mingisugused kahtlused. Kõik need asjad käisid läbi ka neljatähelisest organisatsioonist (kapo – toim).”

Laanet pidas eriteenete eest kodakondsuse jagamist normaalseks. “Vajalik instrument Eesti riigile lojaalsete inimeste riigi kodanikuks tegemisel,” põhjendas ta. “Ma ei näe, et see oleks imelik.”

Langile ei istunud niimoodi kodakondsuse andmine. „Kogu see värk on nagu naljakas. Eriteenete eest võiks kodakondsuse anda küll, kui on väga erilised teened. Tollal suhtuti sellesse hoopis teistmoodi. Koonderakonna valitsuse ajal jagati Eesti passe igasugustele tegelastele, kes olid Eesti äripartnerid. Et see asi ära lõpetati, oli minu arust jumala õige,“ räägib Lang.

„Läks kauplemiseks, iga koalitsioonipartner sai esitada oma kandidaate,“ lisab Lang. „Ükskord vaidlesime ühe jäähokimängija üle. See pole minu arust kodakondsuse jagamise alus. Tol ajal aga oli see niisugune põhimõte.”

Postimees kirjutas aastal 2011, et politsei- ja piirivalveamet üritab tühistada Liksutovi kodakondsust, kuna aasta varem võttis ta Vene kodakondsuse. Topeltkodakondsus ei ole Eestis lubatud. Järgmisel aastal loobus Liksutov kodakondsusest. Siis, kui temast sai Moskva aselinnapea transpordi alal.

Muudatused tegi läbi ka tema Eesti äri. 2013. aasta mais võeti vastu seadus, mis keelab Venemaa riigiteenistujatel ja nende abikaasadel omada välismaal vara ja välisriikide pankades kontosid. Napilt enne seaduse eelnõu vastuvõtmist andis Liksutovi abikaasa Tatjana sisse lahutuse. Liksutovi vara liikus eksnaise Tatjana nimele, kes figureerib nüüd Liksutovi asemel Äripäeva rikaste edetabelis.

Samal ajal ristas Liksutov piike Vene opositsiooniliidri, viimati Venemaa presidendi ametikohta tahtnud Aleksei Navalnõiga, kes teatas 2013. aastal, et piibrinahkse kraega suli ja aferist Liksutov teenis varanduse Venemaa Raudtee skeemides.

Koos Glinka ja Liksutoviga seostati Transgroupiga ka transiidiärimees Rustam Aksjonenkot. Aksjonenko isa Nikolai Aksjonenko oli Venemaa endine raudteeminister, kes sai süüdistuse ametialastes kuritarvitustes. Kohtu ette vanem Aksjonenko ei astunudki, kuna suri enne seda. Juurdluse alla sattus ka poeg Rustam, kuid tema pääses kahtlustustest.

Väetise- ja transiidiäri ajanud Vene miljonär Rustam Aksjonenko sidus end samuti paarkümmend aastat tagasi Eestiga. Aastal 1998 asutas ta Transiidikeskuse koos siinsete suurte tegijate Anatoli Kanajevi ja Vladimir Volohhonskiga. Aksjonenko Šveitsis registreeritud Eastfert S.A. investeeris veel Muuga väetiseterminali ja oli Saksa kõrgmoefirma Escada aktsiate omanik.

Peale selle panustas Aksjonenko Eesti ettevõtetesse investeerimisfirmaga Finartis. Sellel oli näiteks osalus suurärimehe, praegu Eesti esimese oligarhi tiitlile pürgiva Margus Linnamäe ravimimüügifirmas Magnum Medical.

Aksjonenko rääkis Magnumist Postimehele 13 aastat tagasi. “Kõik, mis meie portfellis praegu on, polnud alguses väga heas seisus, aga nüüd on juba enam-vähem normaalsed. Võivad muutuda turuliidriteks. Näiteks Magnum Medical, mis kasvab aina edasi,” ennustas ta firmale edu. Ja Aksjonenko ei eksinud.

Selle intervjuu andis Aksjonenko enne, kui otsustati, kas talle antakse kodakondsus. Aksjonenko lükkas tookord ümber ka väite, nagu ta sisuliselt ostab passi – Aksjonenko oli helde Reformierakonna toetaja. “Ma ei arva, et pean kogu aeg kõigile tõestama, et pole eesel. Miks inimesed küll arvavad, et kui kellelgi on raha, võib ta kõike osta?”

Aksjonenko eest kostis toona reformierakondlasest rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo, kellel hinnangul oli Aksjonenko panus Eesti majanduse arengusse vaieldamatu. Tema eest kostis ka peaminister Andrus Ansip.

Rummo mäletab arutelusid selle üle, et võiks eriteenete eest kodakondsuse jagamise lõpetada. “See oli kodakondsuse saamise, väärtustamise ja sisulise tähenduse mõttes erandlik ja veider tee. Mulle meeldis, et lõpuks õnnestus see tee kaotada,” sõnas ta. Rummo jaoks ei olnud otsustamisel piisavalt selgust. “Võib nii, aga võib naa ka ja otsitakse põhjendusi, millele on võimalik leida vastupidiseid põhjendusi.”

Siiski oli Rummo see, kes toetas Aksjonenkot. “Sellal see asi kehtis ja see tee oli olemas. Ei olnud ka põhjust, miks tema taotlust valitsusele mitte edastada,” selgitas Rummo teravat vastuolu.

Kui Aksjonenko kodakondsust igatses, läksid Reformierakond ja Keskerakond tülli Edgar Savisaare esitatud transiidiärimees Andrei Filatovi pärast. Keskerakond blokeeris otsustamisel reformikaid ja vastupidi. Aksjonenko jäi esimesel katsel passita. Arvati, et põhjuseks oli ka kaitsepolitsei vastuseis.

Ka Filatov ei saanud kodakondsust. Pidurit tõmbas kaitsepolitseiamet, sest Filatov rahastas Eesti ajalugu moonutavat filmi, mida kapo nimetas tüüpiliseks Vene propagandaks ja Filatovi ettevõtet Severstaltrans Gruppi julgeolekuriskiks.

Järgmisel, 2007. aastal, kui Aksjonenko kandidatuuri esitas reformierakondlasest kultuuriminister Laine Jänes (Randjärv), läks Aksjonenkol paremini. Ärimehel oli Eesti pass eriliste teenete eest käes. Kui meedias jutustas Aksjonenko, et tahab end tunda osana maast, mille käekäigule kaasa elab, siis mõni aeg pärast passi kättesaamist lahkus ta Eestist koos investeeringutega.