Keraamik Liisu Arro: lähinaabrid kaitsevad oma disainiturgu tugevalt
Saksamaal, Hollandis ja Šveitsis on Haapsalus elava keraamiku Liisu Arro nõud kenasti esindatud. Üllataval kombel on lähiriikide turgudele, nagu Soome ja Rootsi, tema sõnul keerulisem pääseda. „Nad kaitsevad oma disaini tugevamalt. Sinna jõudmise nimel me tegutseme ja paneme hetkel kokku investeerimispaketti, mis aitaks ettevõtte laienemise eesmärgil investori leida, kirjutab Äripäeva tellijatele aprillis ilmunud ajakiri Sisustaja.
Selle naise sees on peidus pooli palju. Ta on täpselt see inimene, kelle kraesse sajaks poliitikasse pürgides kommentaaride laviin, et mida see kunstnikupreili ka asjast teab, aga vot teab ikka küll. Liisu Arro õppis ülikoolis politoloogiat ja kunsti ning just need kaks väga erinevat poolt on temas ka olemas. Pea pilvedes ja jalad maas? “Pole vist valesti öeldud tõesti,“ naerab Arro vastuseks. “Loomingut luues võib mu käekiri ühel hetkel olla kelmikam, teisel palju neutraalsem, dekoratiivsem või vaoshoitum,” sõnab ta.
“Olen üllatunud, et mu vanaisa krokiisid, mis äsja nõudele said, provokatiivseteks nimetati. Portugali tehas keeldus neid üldse valmistamast,” muigab keraamik Liisu Arro ja heidab pilgu laual lebavale taldrikule. Sellel olev pilt mõjub oma eheduses pigem boheemlaslikult ja esteetiliselt kui vulgaarselt.
Nõud on liiga seksikad
Liisu, kes tegutseb nii oma nime all kui ka Arro&CO ridades, ütleb et viimane saigi loodud põhjusel, et tema portselannõud läksid suuremasse tootmisesse. „Nõud valmivad erinevates Euroopa tehastes ja töödel kasutan ma nii enda kui vanemate ja vanavanemate loomingut. Seda selleks, et luua võimalikult erinevaid nõudeseeriaid, mis sobiksid eripalgelistesse kodudesse. Muidugi tegutsen ma ka kunstnikuna oma ateljees edasi,“ seletab Liisu tegemised lahti.
Eeva ja Aadama sari, mis peatselt taldrikutele saab, valmistatakse Portugali asemel hoopis Prantsusmaal Limoge’is. Miks? Sest inimeste kehakumeruste maalimine tassidele ja taldrikutele oli Vista Alegre tehase jaoks liig – Liisu töid peeti lihtsalt liiga seksikateks! „Kui ma Portugalis õppisin, siis olid meesmodellid, keda maalisime, täiesti alasti! Eestis on neil alati midagi seljas ja seega tundus tehasepoolne äraütlemine veidi kahepalgeline,“ arutleb Liisu. Vallatut keraamikat ootab aga juba näiteks uudishimulik ja uuendusmeelne Amsterdam.
Esimene on sageli see õige
Rääkides, kuidas peas asuvad ideed nõudele saavad, selgub, et kõik võtab omajagu aega ja kiirelt see ei käi. Liisu võrdleb oma loomingu sündi suisa sünnitusvaluga - see nõuab pingutamist, keskendumist ja mõtestatust. „Ma väga kaua mõtlen ja kaalun ning näitust valmistades olen nagu munas kana, otsin seda “õiget” ideed ja väljenduslaadi ega leia enne asu, kui olen saanud ideega tööle hakata. Selles osas olen enda isa moodi. Ema võtab asju kuidagi kergemalt. Ei, mitte pinnapealselt, vaid kergemalt,“ ütleb Arro. Ta toob näitena papagoi-sarja, mille tarvis ta hulga linde maalis ja otsustas siis, et tootmisesse läheb see tiivuline, mis sai kõige esimesena tehtud ning mis tol hetkel kunstniku meelest just untsu läks. „Maalisin, mõtlesin, tegin ringi ära ja mõistsin, et see papagoi oli see õige,“ sõnab ta.
Liisu valab tassidesse teed ja palub meid kodu kõige päiksepoolsemasse tuppa suure toakase alla istuma. Siin algavad kõik tema hommikud, siin arutleb ta tütar Elsaga maailma üle, teeb arvutitööd.
Kunstniku jaoks on oluline, et tema looming ei seisaks lihtsalt klaasi taga, vaid saaks olla kodudes iga päev kasutuses.
Veidi üle üheksa aasta Haapsalus elanud Liisu ütleb, et paremat paika loomiseks ja elamiseks on raske ette kujutada. “Mina olen põline tallinlane, kuid tütar Elsa jaoks on see esimene ja ainus kodu. Olen temaga rääkinud, et elus võivad kõiksugu muutused ette tulla, kuid ta on resoluutne ning ütleb: “Mina Haapsalust ära ei koli!”,” naerab Liisu.
Looming tuleb sügavalt seest
Seda, et meri ja väikelinna romantiline õhk ta kuidagi teistmoodi looma oleks pannud, Liisu ei usu. “Ole kus sa oled, ikka märkad sarnaseid jooni, sarnaseid asju ning enda maailmas mõtled ikka kindlas suunas,” usub ta. Haapsalu kogu oma ilu ja võluga on aga meeltmööda muidugi ja lähiaastatel kunstnik end sealt lahkumas ei näe. “Mu kodu juures on kõrvuti südalinn ja loodus, vahepeal jalutab rebane aiast läbi. Ja Haapsalu inimeste aiad, mida varakevadel veel näha pole, need on võrratud!” Kui hekid rohelisemad ja lilled end mullast välja surunud, istub Liisu ratta selga ja aeglaselt vändates küünitab ta üle aedade kogu seda ilu kaema. “Mulle meeldib vaadata, mida inimesed loonud on, millised aiad teinud. See on tõesti kaunis!”
Liisu enda kodugi on paras vaatamisväärsus. Asub see ju promenaadi ääres ja hommikul trepil teed rüübates, silmad päikese poole kissis, on ta mitmeid kordi avastanud, et põõsaste tagant kiikavad rõõmsameelsed turistid, kes pildistamiseks luba küsivad. “Aga selle peale ei saa ju pahandada,” sõnab ta.
Lähiriigid kaitsevad oma disaini
Vaadates Haapsalust pisut kaugemale uurin, kuhu Arro keraamika müügile on jõudnud. Selgub, et Saksamaal, Hollandis ja Šveitsis ollakse kenasti esindatud. Üllataval kombel on lähiriikide turgudele, nagu Soome ja Rootsi, keerulisem pääseda. „Nad kaitsevad oma disaini tugevamalt. Sinna jõudmise nimel me tegutseme ja paneme hetkel kokku investeerimispaketti, mis aitaks ettevõtte laienemise eesmärgil investori leida. Tahan kokku saada tiimi, kes tegeleks eelkõige turundamise ning müügiga. Loominguline pool on kaetud, kuid tegusate inimeste toel saaks kiiremini ja kaugemale jõuda,“ räägib Liisu plaanidest.
Tee tassides on saanud otsa. Kuldse värviga nõudele maalitud suled teevad aknast piiluva päikesega koostööd ning heidavad lumivalgele lauale kauneid mustreid. Mida kunstnik sellest arvab, et paljud tema tööd kättesaamatult kalliks peavad? „Ma küsiksin vastu, et mitu serviisi te endale elu jooksul ostate? Kõiki esemeid ei pea korraga soetama ja kõiki esemeid saab juba kodus olevate nõudega kombineerida. Võib ju hankida paar papagoi-taldrikut, panna need laua otstesse ja ülejäänud on ühevärvilised. Serviisi saab vaikselt ehitama asuda nagu iseenda elugi,“ arutleb kunstnik.
Fotod: Äripäeva fotograaf Liis Treimann
