Neeme Korv • 24 aprill 2019

Rõivas versus Poolamets: kuidas ajada Euroopas Eesti asja?

Ühes on Taavi Rõivas (Reformierakond) ja Anti Poolamets (EKRE) sama meelt – Eesti saadikud ei tohi Brüsselisse ära kaduda. Muus osas ollakse põhimõtteliselt vastandlikel seisukohtadel, selgus Äripäeva raadio esimeses Euroopa Parlamendi valimiste debatis.

Taavi Rõivas ja Anti Poolamets väitlesid Äripäeva raadio saates "Fookuses: europarlamendi valimised".  Foto: Neeme Korv

Olete mõlemad vastvalitud riigikogu liikmed. Kui eesti rahvas annab teile mandaadi Brüsselisse – kasutate seda?

Poolamets: Olen muidugi valmis kasutama. Ma näen Brüsselis tegutsemisvõimalust, kui platvormi nii-öelda välispoliitiliseks tegevuseks ja samuti üliväärtuslikuks info- ja sõnumitoojaks rahvale, et nad orienteeruksid paremini kogu selles Euroopa poliitikas.

Rõivas: No kui rahvas nii otsustab, siis kohe kindlasti. Nii peaministri kui ka sotsiaalministri ametis olles ja ka enne seda Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtides oli suur osa minu tööst rahvusvaheline, Euroopa otsuste kujundamisega seotud. Usun, et see on see roll, kus minust oleks täna Eestile kõige rohkem kasu. On oluline, et kes iganes Euroopa Parlamenti valitakse, ei kaoks ära, mis kogu aeg on juhtunud – nendest ei ole Eesti poliitikas enam ei kippu ega kõppu. Mina kavatsen seda kindlasti muuta ja olla olemas ka Eesti inimeste jaoks.

Kuidas te kavatsete Euroopa parlamendi saadikuna oma rolli täita?

Poolamets: Keskne ülesanne on nagu kord ja kohus lüüa kaasa Euroopa parlamendi seadusloomes. Aga seal on ka palju kõrvalrolle, mis ei ole sugugi vähem tähtsad, nagu juba nimetatud sõnumitoojaks olemine. Meie infokanalid on lahjad: ETV-l on üks Brüsseli korrespondent, seal peaks kolm-neli tükki olema. Isegi Õhtulehel võiks seal oma korrespondent olla – andke meile eri vaatenurki, mitte see, noh, kõige lahjem, ERRi vaatenurk.

Rõivas: Euroopa liberaalide esindatus, ma usun, sel korral kasvab. Kindlasti ei nimetaks ma ERRi kuidagi lahjaks. Sellega ma nõus ei ole, aga erameediakanalitel, kui vähegi ressursid võimaldavad, tasuks Brüsseli asjadele tähelepanu pöörata. Mind häirib see, kui vaid viiendik Eesti inimesi ütleb Eurobaromeetri küsitlusele vastates, et meie häälel on Brüsselis kõla või meie otsustest seal midagi sõltub. See tähendab seda, et inimesed järelikult ei ole rahul sellega, kuidas meid esindatakse, ja see hõlmab endas kahte asja. Me peame olemagi tulevikus paremini kuuldavad ja meie esindajad peavadki selgemalt positsioone väljendama.

Kas me suudame kokku leppida, mis on Eesti huvides?

Poolamets: Oleneb teemast. Meil on ju selgelt lausa risti vastupidine nägemus näiteks Reformierakonnaga sellest, kuhu Euroopa liikuma peab. Reformil on see „edasi kõik föderalistliku katuse alla“…

Rõivas: Ei vasta tõele!

Poolamets: Meil on vastupidi – hoiame võimalikult palju otsustuspädevust rahvusriikide käes. Kui tahetakse midagi juurde võtta, peaks see käima rahvahääletuse kaudu. Ja mõnes punktis tuleks ka tagasi minna. Näiteks Lissaboni lepingus märgiti ära, et migratsiooniteema võiks minna ühtse katuse alla – sellele oleme veendunult vastu. See on üks suuremaid õnnetusi, mis on Euroopat tabanud. Massiimmigratsioon on Brexiti üks peamisi päästikuid või viimane tilk karikas.

Rõivas: Siin sa muidugi eksisid. Reformierakond kindlasti ei esinda Euroopa föderaliseerumist. EKRE seisukoht ei ole mitte niivõrd Euroopa arengute peatamine või pidurdamine, vaid ametlik positsioon on ikkagi ju Eesti liikmelisuse Euroopa Liidus hääletusele panek, mis minu meelest on suisa ohtlik. EL on Eestile oluline nii julgeoleku mõttes kui ka suure ühisturuna. Eestis sõltuvad kümned, võib-olla isegi sajad tuhanded töökohad sellest, kas meil on Euroopa turg, kuhu eksportida, või mitte. Aga jah, ma ütleks, et edasiminekut väärib Euroopa kindlasti ja Eestil peab olema edasimineku kujundamisel oma roll. Leian, et EL on väga palju aidanud kaasa ka eesti keele, kultuuri, hariduse kestmisele ja arengule.

Poolamets: Üks ülikoolide ingliskeelestamise põhjus ongi need ELi haridusprogrammid ja nendega pealekäimine. Need Erasmuse programmid ja kõik… Loodame, et uus haridusminister Tõnis Lukas vaatab selle asja tõsiselt üle.

Rõivas: Mis puudutab Erasmust, siis mina näen ikkagi eeskätt Eesti noorte võimalust välismaal õppida ja sellest ma küll mingit probleemi eesti rahvuslusele näha ei oska, pigem vastupidi. Mida targemad on meie noored, seda paremini läheb ka meie riigil.

Mullu sügisel vahendas Eurobaromeeter, et ELi kuulumisest arvab kasu saanud olevat 88 protsenti Eesti elanikest. Eesti on ühenduses olnud 15 aastat, mis on hästi, mis halvasti?

Poolamets: On häid asju ja on negatiivseid arenguid. See negatiivsete asjade nimekiri pikeneb – föderalismi süvenemine, Euroopa sõjavägi, mis hakkab NATOt lõhkuma. Jätkatakse ikka selle massiimmigratsiooniga. Olukord ei ole ju sugugi roosiline, kui tuumikriigis Prantsusmaal on neli kuud inimesed tänavatel ja käib revolutsioon, mis on sarnane 1968. aasta mölluga või veel hullem.

Rõivas: Euroopa Liidu liikmelisusest on Eesti kasu saanud, selles pole mingisugust kahtlust. Kõige lihtsamini mõõdetav ja kõige sagedamini miniargumendiks toodav on needsamad enam kui 10 miljardit eurot, mis on rohkem kui ühe riigieelarve jagu, mis on Euroopa Liit otseselt Eesti arengusse investeerinud. Aga sellest palju-palju suurema majandusliku mõjuga ja Eesti inimeste heaolu mõjuga on seesama võimalus olla osa enam kui 500 miljoni inimesega ühisturust, kuhu Eesti ettevõtjad saavad vabalt müüa.

Vabakaubandus on kindlasti kõige suurem heaoluallikas, ilma selleta peaksime igal turul eraldi standarditele vastama. Eesti ettevõtted lihtsalt ei suudaks kõikidele nendele turgudele eksportida. Euroopa arengus on olnud ka kriise. Aga see, et Euroopa Liit on üks selline nii-öelda otsustuskogu, on tegelikult pigem aidanud neid kriise lahendada. Enamik nendest kriisidest on tulnud Euroopast väljastpoolt ja oleksid tulnud ka siis, kui ELi poleks olemas olnud või kui Eesti oleks väljaspool liitu. Kas me pigem sooviksime Eestile seda olevikku, mis on Valgevenes ja Moldovas? Kindlasti mitte!

Poolamets: Meie ei sooviks vahetada nii-öelda majanduslikku hüve lihtsalt föderaalse Euroopa vastu, et see majanduslik hüve peakski olema ELi mõte, et loome jõukust, me kaupleme, mitte nii, et meil ütleksin, migrante kaela määrima, mitte nii, et meil hakatakse sõrmi väänama mingi afrofoobia mõistega. Kogu see nii-öelda moodne käsumajandus nagu Nõukogude Liidus.

Rõivas: Mina ei tea küll ühtegi ELi ametkonda, kes oleks õrnaltki Eesti sõnavabadusse sekkunud, vastupidi, ma ütleks, et Euroopa on liikmesriikide sõnavabaduse kaitsel, mitte vastupidi.

Millised need võtmeküsimused on, et Euroopa suudaks globaalses konkurentsis püsida suurte majandusjõududega nagu USA ja Hiina?

Poolamets: Me oleme läbi tulnud vasktorudest ja kõikidest seadeldistest, mida Nõukogude ajal välja mõeldi. Üks põhjus, miks ma euroskeptilise suuna olen võtnud, ongi pahamaigulised vanaaja tsentraliseerimise tunnused. Nägin juba 1990ndate lõpus selgelt, et EL liigub sellise mõistliku kohaliku initsiatiivi arvestamise asemel iga asja tsentraliseerimise poole. Nüüd hakatakse Euroopa prokuratuuri ehitama. Vahepeal räägiti teie ühtsest rahandusministeeriumist ja ühest suurest eelarvest. Föderalistid nagu Verhofstadt on kogu aeg valmis rahvusriike kinni panema.

Rõivas: On kaks vahet, kas Eestit lähevad Euroopa Parlamenti esindama teatava alaväärsuskompleksiga saadikud, kes usuvad, et kui keegi belglane midagi ütleb, siis see on meile käsk, või lähevad Eestit esindama enesekindlad poliitikud. Minul on kogemus ka Verhofstadtiga väitlemisest. Kui asju õigesti ajada, siis on võimalik neid sinu nimetatud tuntud Euroopa poliitikuid ümber veenda ja on võimalik, et mõjule pääseb just nimelt Eesti seisukoht. Mul on konkreetselt ette näidata 2019. aasta valimisteks tehtud Euroopa liberaalide manifest ja seal pole föderaliseerumisest mitte sõnagi.

Poolamets: Sõnad ja teod on kaks erinevat asja. EL räägib kogu aeg, et oleme kõik sõbrad ja rahvusriikidel on ka oma koht, aga teod räägivad midagi muud. Reformierakonnast tulnud Euroopa Komisjoni liige Ansip on ikka olnud selle nii-öelda digivabaduse piiraja – see praeguse autorikaitse direktiivi jama, mis meile kaela lendas.

Rõivas: Ma ütleks vastupidi, tegelikult tänu Ansipile oleme aga saavutanud selle, et eestlased saavad teistes Euroopa riikides reisides vaadata Eestis toodetud sisu, ilma et peaks maksma roaming'u eest, mis tundub meil olevat kogu aeg olnud. Ei ole olemas Euroopa Liitu, kes ütleb – oleme meie, kes me kujundame Euroopa Liidu seisukohta.

Kuid ikkagi see konkurentsiküsimus.

Poolamets: Üks asi on oma turu kaitsmine, sest näiteks suurfirmade metoodika on kasutada orjatööjõudu Bangladeshis ja viia kõik töökohad Euroopast välja, õmblustööstused ju varisevad Eestis kokku. Mis te arvate, et Trump tuli ilmaasjata võimule või ta tuli sellepärast võimule, et Ameerika auto- ja muu tööstus kiratseb, sest nii-öelda suurkorporatsioonid otsustasid, et nemad kasutavad kuskil Hiinas või mujal orje.

Nii et mõningaid asju ikkagi tuleb ühiselt ajada?

Poolamets: Näiteks põllumajanduse turu kaitse on mõistlik. Ja tegelikult oleks mõistlik, et ka Eesti ennast teatud puhkudel kaitseks.

Rõivas: See pole kuigi loogiline ega ratsionaalne. Me ei saa ühteaegu oma turgu kaitsta ja samas väga palju kasu eksportida. Mina küll usun, et Eesti põllumajandus, aga tegelikult ka kõik muud sektorid on konkurentsivõimelised. Eesti majandus on ekspordist tohutult võitnud. Meie eksporditurud on valdavalt Euroopa Liidu turud, mis tähendab seda, et kui me ehitaksime müüre ja tolle Eesti ja muu Euroopa vahel, siis me kaotaksime sellest väga palju. Mina näen majandusedu alusena eeskätt vabakaubandust, et me suudame oma toodete ja teenustega olla globaalselt konkurentsivõimelised ja selleks ei tule mitte tolle ja müüre ehitada, vaid selleks tuleb investeerida innovatsiooni meie inimeste ajudesse. Ja tuleb olla enesekindel digitaalse valdkonna arendamisel. Siinsamas Äripäeva majas tegutseb ka Bolt – miks peaksime nendele firmadele müüre ette ehitama, ütlema, et aitab teile Eesti turust?

Aga Hiina rahale tuleb müür ette ehitada?

Rõivas: Mina väidan, et Hiina raha ei ole automaatselt ohtlik, küll aga võib see olla teatud sektorites, mis on julgeolekuga seotud. Tuleb osata vahet teha, mis on nende investeeringute taga ja kui suurt mõju riigile või ettevõttele konkreetne investeering kujutab. Rootsis ei juhtunud suurt katastroofi, et hiinlased investeerisid Volvosse, Saksamaal ei juhtunud suurt katastroofi, et hiinlased investeerisid Daimlerisse. Aga kui küsida, kas on hea mõte usaldada näiteks telekomide serverid Hiina ettevõtete kätte, siis seal on muidugi teine lugu. Seal võib julgeolekuohust rääkida küll.

Üht endist peaministrit parafraseerides, milline võiks olla see Euroopa Liit, milles tahaksime elada viie, kümne aasta pärast?

Poolamets: See on selline liit, mis ei hakka Nõukogude Liitu kopeerima. Ei tsentraliseeri kõiki asju ära, ei võta liikmesriikidelt vabadust, suveräänsust, vaid tegelebki oma tuumikväärtustega, millega ta kunagi tegeles, ehk majanduskasvuga, majanduskoostööga, aga isegi see ei nõua kõikide asjade standardiseerimist. Anname ikkagi liikmesriikidele õhku, anname inimestele õhku. See euronormide rägastik on pöörane, visake pilk peale Euroopa Liidu teatajale ja peavalu on garanteeritud.

Aga Schengeni ruumi vabadused oleksid ikkagi olemas?

Poolamets: Kui isegi Saksa raudteejaamades toimuvad tihti noarünnakud, mida ükski politseinik ei suuda enam ära hoida, peame täie tõsidusega vaatama oma piiride kontrolli üle. Kui mult küsitakse poekassas pidevalt mingisugust kliendikaarti, miks te arvate, et kohutavalt keeruline on näidata ID-kaarti kuskil piiril, et see võtab meilt liikumisvabaduse ära?

Rõivas: Me oleme liiga ära harjunud sellega, et saame vabalt liikuda. Mäletan oma tudengipõlvest, kuidas tuli pool ööd Leedu-Poola piiril passida. Ega see päris nüüd niimoodi ainult ID-kaardi näitamisega ei piirdunud. Schengen on väga suur asi, väga suur vabadus, mida tasub kaitsta. Euroopa julgeoleku- kui majanduskoostöö aitab kaasa kogu Euroopa Liidu, aga sealhulgas ka Eesti turvalisusele, meie majanduslikule heaolule. Ühisturgu nii Euroopa sees kui ka vabakaubandusleppeid teiste suurte majandustega tuleb edasi arendada, see on kõige otsesemalt ka Eesti majanduskasvu huvides.

Rõivas küsis Poolametsalt, Poolamets Rõivaselt

Saatejuht palus ka debateerijatel teineteiselt üks küsimus küsida.

Rõivas: Nii sina isiklikult kui ka sinu erakond EKRE on võtnud seisukoha, et Eesti peaks referendumil küsima, kas me peaksime Euroopa Liidu liikmeks jääma. Kas sa päriselt näed, et väljaspool seda majandus- ja teatud mõttes ka julgeolekuühendust on Eestil mitte isegi ainult parem, vaid kas meil on üldse võimalik ellu jääda?

Poolamets: Rahvahääletusest me räägime sellel puhul, kui hakatakse võimu veel edasi delegeerima, me praegu ei räägi siin Euroopa Liitu astumise ülehääletamisest. Kui Reformierakond näiteks otsustab, et nüüd me teeme ühise Euroopa sõjaväe, kuidas otsustatakse kvalifitseeritud häälteenamuse küsimus – siis on meil vaja rahvahääletust, sest meie põhiseadus ei luba võimu lihtsalt ära kinkida. Jah, me tahame rahvusriikide Euroopat, me tahame majanduskoostööd, aga me ei taha, et mingi Juncker kamandaks meil aafriklasi vastu võtma, kehtestama kohustuslikke pagulaskvoote. Kui hakkame terrorismi importima ja Euroopa piirid enam ei pea, siis peab midagi ette võtma. Tõmbame sellistele lollustele joone ette.

Poolamets: Hiljuti, see oli vist veel märtsikuus, ilmus üks deklaratsioon, resolutsioon õieti, Aafrika päritolu isikute inimõiguste kaitseks, hästi keerulise nimega dokument. Defineeriti näiteks niisugune asi nagu afrofoobia ja pikk nimekiri, mida kõike ei tohi teha ja mis on kahtlane. Kas see ei ole moodne vahend sõnavabaduse ahistamiseks, selliseid foobiaid määratledes?

Rõivas: Ma küll ei tea seda konkreetset väidetavat deklaratsiooni, millele sa viitad, aga üldpõhimõttena on nii, et iga inimene on vaba täpselt selle piirini, kui tema vabadused hakkavad piirama kellegi teise vabadusi. Hindan sõnavabadust ülikõrgelt ja ajakirjandusvabadust selle hulgas. Kui sõnavabadust või ajakirjandusvabadust piiratakse, siis piiratakse tegelikult kõige otsesemalt riigi iseseisvust. Niisugused väljaütlemised soo, vanuse või rassi kohta, et kui tumedanahalistele vastu pead koputada, siis on kosta, et see on õõnes, ei ole Eestis minu meelest aktsepteeritavad. Kui teie erakonna teine number Euroopa parlamendi valimistel ütleb, et kui on must, näita ust, solvab ta teisi inimesi automaatselt, sealhulgas turiste, kes Eestisse raha toovad, või Kalevi korvpallureid.

Hetkel kuum