Evestus: kinni hoidis rumal kohusetunne

Ta lahkus prokuratuurist, tasuvalt ja turvaliselt kõrgelt positsioonilt, teadmata, millised väljakutsed teda ees ootavad.

Evestuse sõnul jättis ta teistele mulje, et on oma töös väga rahulolev, kuid tegelikult oli tema sees palju varjatud rahulolematust. “Iseendale hinnangut andes arvan, et prokuröri töös olin saavutanud kõik, mida see hierarhiline süsteem pakub. Proovimata jäi vaid riigi peaprokuröri koht, mis polnudki kunagi eraldi unistus,” rääkis ta.

Otsustavaks sai 2018. aasta novembrikuu, kui New Yorki viinud kultuurireis tuleviku suhtes selguse tõi. Puhkuselt naasis Evestus hotelli fuajees valmis kirjutatud lahkumisavaldusega, millega pani punkti 16,5 aastat kestnud karjäärile. "Mind ajas taga huvi teada saada, kuidas saaksin hakkama näiteks eraettevõtluses, ajakirjanikuna või hoopis teatris, kus tegevusvaldkond on loominguline. Need küsimused ei jätnud mind,” rääkis endine riigiprokurör.

Evestuse sõnul hoidis teda valikut tehes pikalt tagasi rumal kohusetunne. “Minu poolt kohtusse viidud vaidlus oli jätkuvalt pooleli ja kõik vaatavad asja kokkukukkumisel sulle otsa. Ma ei pea poole mängu ajal pardalt lahkumist õigeks käitumiseks,” rääkis ta, kuid kinnitas samas, et mõni protsess jätkub siiski praegugi ilma temata.

“Tööülesanded ei saa kunagi otsa. Sellist hetke, et laud oleks tühi, pole üheski töös. Ma otsustasin lahkuda. Mul oli kindel eesmärk olla mõni aeg eemal ehk tegeleda ei millegagi. Vajasin puhta lehe tunnetust, et ei peaks pea ees vette hüppama ning uusi valikuid kahetsema. Ütlesin ära põnevast advokaaditöö pakkumisest, kandideerimisest kohtunikuks,” rääkis Evestus.

Mõni hetk ta lihtsalt niisama olemist nautida saigi – käis näiteks tööpäeva hommikul kinos ning oli saalis ainus filmivaataja. “Aga uksele koputamine jätkus ning üsna varsti tegi Cyb­Exer ettepaneku, mis mind köitis,” meenutas Evestus seda, kuidas temast küberturbeettevõtte õigusvaldkonna juht sai.

Praegu juhib ta lisaks ka Vaba Lava. Teatrimajas toimetamine on Evestuse jaoks uus, suhete hoidmine ning loomine vajab veel aega. “Ma ei salga, et olen paaril korral kõhelnud, kas tegin õige sammu, kuid siis olen kohe sellest mõttest lahti lasknud ja kinnitanud endale, et muidugi olen. See on see, mida alati tahtsin, ja mingit õpikut selle kohta, kuidas õige, ju polegi.”

Oma töö tulemuslikkust saab teatrijuht enda sõnul hinnata siis, kui on mõne andeka Eesti tegija Euroopa lavale viinud. “See on see number, mille järgi saan tehtut mõõta, ja see number on vahelduseks parem kui lugeda süüdimõistmiste arvu.”

Surm on see, millest Evestuse sõnul kõvahäälselt ei räägita, kuid millele ometi mõeldakse.

“Kui ma tõeliselt hätta jään ja näen, et kõik seinad mu ümber jooksevad kinni, tulevad lähemale ning ma ei tea, kuidas mõnda olukorda lahendada, aitab mind kummaline mõte, mõte ajalisele ja ajatule. Mõtlen, et kõik raskused ja küsimused on ületatavad. Lõpuks seisame me niikuinii surma ees, kuid kõik enne seda on võimalik ja saavutatav. Seni saab elu minna ainult paremaks,” rääkis Evestus.