Restoranitest: nii iseteeninduslik restoran kui ka kohvik

Nagu Mustamäe tee BlissTray on ka Solarises tegemist kaks-ühes-kontseptsiooniga: ühtaegu soovitakse olla kiiret einestamist pakkuv iseteeninduslik restoran, teiselt poolt kohvik, kus väikese ampsu taga mõnusalt aega veeta. Solarises tundub see isegi õnnestuvat. Raamatupoe naabrile sobivalt on ruum liigendatud raamaturiiulitega, toidulett asub tagaosas ja on veidi omaette, kohvitajaid oma asjalikkusega segamata. Ruum ise on väga õdus, vaade Rävala puiestee ja kontserdisaali sissepääsu poole muljet avaldav.

Juhuslik mööduja Solarise BlissTraysse ei satu (nagu ilmselt ei satu ka Mustamäe omasse). Selleks et see üles leida, peab olema kas raamatusõber, kel poodi asja, või väärtfilmisõber, kes harjunud Artises käima ja oskab üles leida varjulise trepi, mis lisaks kinole ka BlissTraysse viib, või lifti.

Üles otsimist väärib BlissTray aga kindlasti ja sugugi mitte ainult taimetoitlastel. Isegi rohkem kui maitsvad toidud ja lahke teenindus meeldib mulle koht tervikuna, sellist kontseptsiooni terviklikkust kohtab harva. Asukoht, menüü, teenindus, klientuur – kõik klapib suurepäraselt kokku. Isegi suurim miinus – raskesti leitav asukoht – keerab plussiks, kui koht kord juba üles leitud: BlissTrays puudub täielikult kaubanduskeskuse söögikohtadele omane läbivoolavus ja lärm.

Nagu iseteenindussööklas ikka, ootab toit sööjat, mitte vastupidi. Mõned road on aga ootamise osas teatavasti veidi kapriissed. Nii olid ka BlissTrays kevadrullid end liiga krõbedaks oodanud ja porgandikotlet leigeks muutunud. Maitse osas aga polnud põhjust kurta, kõik oli maitsev. Ja võimalus ise endale roog kokku tõsta on samuti ahvatlev. Mis sest, et esimestel kordadel võib uudishimu heast maitsest võitu saada ja taldrikule jõuda ka sellised maitsed, millel oleks parem omaette olla.

Et portsjonite suuruse üle on võimalik ise otsustada, meeldib mulle kõige enam magustoidu puhul: armastan magusat, kõik, mis lauale tuuakse, söön ära. Blissis aga on võimalus tõsta oma käega just nii palju, kui hädapärast vaja. Seekord õnnestus valge šokolaadi kreemist, pohlavahust ja jõhvikamarjadest kokku panna magustoit, mille hinnaks kujunes 1,15 eurot.

Teenindus oli Blissis väga tähelepanelik, parem kui nii mõneski lauateenindusega kohas. Sisenejatel hoiti silm peal ja tõtati abistama kohe, kui keegi pikemalt midagi uurima jäi. Vahepeal käidi ka küsimas, kuidas toit maitseb, ja tehti seda nii, et ma jäin isegi uskuma, et ettekandjat see huvitab. Kui tahtsin teada, kuidas ja millest olid maisipallid tehtud, ei pidanud ettekandja minema kööki seda küsima, vaid teadis rääkida nii valmistamisest kui kamaitsest. Arvestades üldist taset, õigem oleks öelda tasemetust, milleni sel suvel isegi vanad ja seni heal tasemel püsinud söögikohad suvepersonaliga on jõudnud, on tegemist märkimisväärse saavutusega.

Ainsana jäi häirima see, et toitu valides polnud kuhugi kandikut toetada. Peale minu polnud küll kellelgi kahe roa soovi, sest suurele taldrikule saab kuhjata kõike korraga. Mina aga tahtsin proovida ka natuke külma keefirisuppi ja alles seejärel toekama roa kallale asuda. Isegi kassiir oli minu kahe taldrikuga hädas, ka tal polnud teist seni kuhugi panna, kui esimest kaalus.