Eesti sotsiaalsüsteem tekitab juba eos olukorra, kus põgenikel tekib ühiskonda sisse sulandudes raskusi, märkis Pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop. Ainuüksi tugiisiku määramise süsteem on muudetud nii bürokraatlikuks, et abivajaja jääb kõige hapramal hetkel oma muredega üksi.
- Pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop. Foto: Liis Treimann
Tänane Äripäev kirjutab Afganistani põgenike elude keerdkäikudest ja väljakutsetest, millega nad Eesti ühiskonnas silmitsi seisavad. Pagulasabi tugiteenuste juhi Anu Viltropi sõnul on teoreetiliselt põgenikel võimalik Eestis saada igasugust abi, kuid reaalsus on tihtipeale hoopis teistsugune.
Viltrop selgitas, et Eesti sotsiaalsüsteem üles ehitatud põhimõttel, et iga abivajaja otsib abi ise, niisama midagi kellelegi pakkuma ei minda. See loob paraku olukorra, kus pagulastel on Eesti ühiskonnas võrdsed võimalused vaid näiliselt, sest tahes-tahtmata ei ole nad eestlastega võrreldes samal stardipakul. Põgenikustaatusega käivad käsikäes ka trauma ja lein, mis raskendab sissesulamist ühiskonda palju, tõdes ta.
Ükskõik kui raske pagulasel on, ta ei saa minna tagasi.
Anu Viltrop
Pagulasabi tugiteenuste juht
„Inimene, kes on tulnud võõrasse riiki hoopis teistsugusest taustast, ei pruugi osata olla aktiivne või olla aktiivne õiges kohas,“ rääkis Viltrop.
Rahvusvahelise kaitse saamine võtab Eestis umbkaudu pool aastat. On ka erandeid, näiteks teadis Viltrop rääkida juhtumist, kus asüüli taotlenud inimene pidi ootama vastust 2,5–3 aastat. Kui lõpuks on positiivne otsus käes, saab ta taotleda näiteks üüritoetust, toimetuletoetust, panna end kirja töötukassasse, tal on õigus saada arstiteenust.
Pagulastele on mõeldud ka käputäis teenuseid, mis on disainitud vaid neile. Üheks kõige olulisemaks selliseks teenuseks on tugiisiku määramine, mille käigus pannakse paika, millist abi pagulane täpselt vajab.
Süsteem tehti lombakamaks
- Pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop. Foto: Liis Treimann
Tugiisik on täpselt see, keda paljud pagulased vajavad – keegi, kes aitab Eesti seadustes ja süsteemides orienteeruda, aitab taotleda vajalikke toetusi, suunab tööotsingutel ja näitab, kuidas näiteks lastele koolikohti saada. Samuti on tugiisiku ülesanne märgata, kas ja millist vaimset tuge pagulane vajab. Paraku on Viltropi sõnul tugiisiku teenus keeratud reformimise käigus pea peale ja teenus ei ole hetkel kvaliteetne.
Nimelt, kui vanasti hindas Pagulasabi, kas inimene vajab tugiisikut, siis käesoleva aasta algusest juhib teenust sotsiaalkindlustusamet (SKA). See tähendab, et kogu protsess on tehtud varasemast aeglasemaks. Viltrop selgitas, et kui SKA saab teada, et mõnes kohalikus omavalituses elab pagulane, teavitab amet sellest omavalitsust. Omavalitsus peab kutsuma pagulase hindamisele, mille käigus otsustatakse, kas tal on tugiisikut vaja. Kui on, siis teavitatakse sellest taas SKAd, kes siis teavitab sellest omakorda oma tugiisiku teenuse lepingupartnerit, kelleks on Pagulasabi.
„See protsess võtab väga palju aega, aga just esimesel kuul vajab pagulane kõige suuremat tuge ja administratiivset abi,“ ütles Viltrop. „Praegu on teenus kohmakas,“ tunnistas ta.
Pagulaste sulandumisel ühiskonda on ka nii-öelda nähtamatuid barjääre. Näiteks võib Viltropi sõnul vahel leiduda ametnikke, kel on pagulaste suhtes eelarvamusi. Tööle on Viltropi sõnul kergem saada neil, kes näevad eurooplaste moodi välja ja kelle nimi ei kõla eestlastele niivõrd võõrana.
Ka üüriturg on Viltropi sõnul Eestis välismaalaste suhtes diskrimineeriv. „Igal välismaalasel on raske üüripinda leida, rääkimata veel pagulastest,“ rääkis ta. Sotsiaalkorteritest võib pagulane tihtipeale vaid unistada, sest neist on suur puudus ja järjekorrad on ääretult pikad.
Toetused ajutise kaitse saanud põgenikele
Kui põgenik on saanud Eestist ajutise kaitse, on tal õigus kõikidele samadele teenustele, mis on mõeldud Eesti riigi kodanikele. Näiteks on võimalik taotleda toimetulekutoetust mida maksab kohalik omavalitsus. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest kuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Toimetulekupiir üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele on 200 eurot kuus ning 160 eurot pere teisele ja igale järgmisele liikmele. Perekonna iga alaealise liikme toimetulekupiir on 240 eurot kuus.
Kohalikust omavalitsusest on võimalik taotleda ka üüritoetust. Ajutise kaitse saanud põgenikel on õigus tervishoiu- ja sotsiaalsetele teenustele.
Allikas: Eesti.ee
Palju probleeme ühiskonnas hakkama saamisel tekitab ka vaimne tervis. „Ükspuha milline teise riiki kolimine mõjutab vaimset tervist. Seda veel eriti olukorras, kus on tegu sunniviilise kolimisega, kus inimesel puudub valikuvõimalus,“ rääkis Viltrop.
„Ükskõik kui raske pagulasel on, ta ei saa minna tagasi. Ta peab ainult edasi liikuma, ja see võib tekitada väga suurt ärevust, mis omakorda mõjutab kognitiivset võimekust,“ selgitas Viltrop. See võib omakorda viia põgeniku depressiooni. On olukordi, kus pagulase aeglasemat kohanemisvõimet selgitatakse sellega, et ta on pärit võõrast kultuuriruumist, ja jäetakse süvenemata, mis toimub inimese sees, sõnas Viltrop.
„Ega pagulaseks ei saada nalja pärast, sellele alati ju eelneb midagi. Inimestel võib olla trauma, mis vajaks ravi, aga süsteem eeldab, et ta annab sellest ise märku või keegi märkab seda,“ ütles Viltrop.
See meediasisu on valminud koostöös Kodanikuhariduse Keskusega projekti raames "Olen eurooplane: 21. sajandi rändelood ja faktid", mida rahastab Euroopa Liit. Artikli sisu ei kajasta rahastajate seisukohti.
Seotud lood
Aasta tagasi juhtus midagi, mida uskuda ei tahetud. Pärast kaks kümnendit kestnud sõda Afganistanis võttis riigis võimust äärmuslik islamiliikumine Taliban ja ohtu sattus 40 miljoni inimese elu.
Enimloetud
5
Neli aktsiat, mille ostmist tasub kaaluda
Hetkel kuum
Neli aktsiat, mille ostmist tasub kaaluda
Tagasi Äripäeva esilehele