Maarja Lega • 21. juuni 2015
Jaga lugu:

Töömõtted sumisevad eemale

Ehitusmasinaid müüva Baltemi juhil Meelis Mitil aitab mesilastega tegelemine mõtted närvilisest tööst eemale saada.   Foto: Erakogu

Mesilased pakuvad head võimalust päevatööst kulunud närvide rahustamiseks. Kui on olnud edukas aasta, rõõmustavad nad peremeest lisaks hea saagiga.

Mesilased on üks osa loodusest ja seetõttu armastatakse mesindust kui hobi palavalt. Carl Robert Jakobson pidas mesindust talumehe lõbuaiaks – peremees näeb, kuidas mesilased arenevad, ja see on koht lõõgastumiseks.

ASi Baltem juhatuse esimees Meelis Mitt peab mesilasi, et saada mõtted eemale närvilisest tööst. “Pingelisest firmajuhi tööst vabadel hetkedel on mesilastega toimetamine parim viis energia taastamiseks,” sõnas Mitt. “Sumedal suveõhtul lennuavast tulev mesilaste tuulutatav meeaurude lõhn on võrratu, võiks lausa öelda, et parim lõhnaelamus maamunal,” märkis ta.

ASi Bigbank juhatuse liige ja riskijuhtimise valdkonna juht Ingo Põder peab mesilasi päevatööst kulunud närvide rahustamiseks. “Raske on sõnadega edasi anda tunnet, mida tekitab sumedal suveõhtul peale jaani tarude vahel jalutades õhus heljuv meelõhn ja mesilaste rahulolev sumin. See rahustab ja tekitab siirast lapselikku rõõmu,” üritas ­Põder tundeid sõnadesse vormida.

Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna professori Hannes Praksi sõnul on mesindus pärast vaimselt pingelist haridustööd suurepärane maandaja. “Avades taru, ei ole enam aega mõelda, kas magistriõpe võiks olla eesti- või ingliskeelne. Tuleb keskenduda toimuvale, muidu võib haue jahtuda, emamesilane külma saada või saad nõelata,” rääkis Praks.

 

Mesilased kolivad linna

Aado Oherd, Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige

Mesinike täpset arvu on keeruline öelda, sest paljud hobi­mesinikud ei soovi ennast PRIAs arvele võtta. Levinud on väärarusaam, et see toob kaasa rahalisi kohustusi. Tegelikult aitab registreerimine hoopis eurotoetusi saada ning jälgida mesilaste haiguste levikut.

Trendiks on mesinduse kasv linnas, tänapäeval on nii mesilaste pidamine ohutum, sest linnas ei ole intensiivset monokultuurset põllumajandust. Tänu sellele on korjeaeg pikem, mesilaste toidulaud rikkalikum ning mesilased tervemad. Mahepidamise alla saab aga lugeda ainult metsade keskel ja intensiivse põllumajanduseta piirkonnas saadud mett.

Suurimaks probleemiks on taimekasvatusvahendid. Paljud põllumehed ei mõista taimekasvatusvahendeid kasutades, mis on selle tagajärg. Põlde töödeldakse kõrgsünteetiliste kemikaalidega, mille kohta ei teata siiani, kuidas jääkained lagunevad ning milline on nende mõju elusorganismidele. Arvatakse, et see on põhjustanud ka kimalaste arvukuse kuuekordse vähenemise.

Mesilased kannatavad suuresti taimekaitsetööde all. Kahjuks ei anna sellises olukorras tulemusi ka nende ravimine. Veel enam, kui mesilased elavad saastatud keskkonnas ja toidavad oma järglasi saastunud toiduga, on ka nood nõrgad ja haiged. Ühtlasi toimivad mesilased kui filtrid mee ja nektari vahel. See tähendab, et mesi ise on puhas, kuid mesilane kannatab ja sureb.Intensiivse põllumajandusega piirkonnas on olukord kriitiline. Eesti Mesinike Liit kogus 4500 allkirja, et vähendada kõrgsünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamist ja määrata neile aktsiisid, kuid senini ei ole muutusi olnud.

Hobi juba lapsepõlvest alates

Mitt, kes peab mesilasi Otepää looduspargis maaliliste metsade ja mäekuplite vahel, puutus mesindusega kokku juba lapsepõlves. “Kui ma olin umbes paariaastasena maal vana­vanemate talus Karksi kandis, olin ühel hetkel ­ootamatult kadunud. Pika otsimise peale leiti mind mesitaru eest kükitamast ja lummatult mesilaste lendu lennulaual vaatamast. Vanemad olid seda nähes ehmatanud, mesilased oleksid võinud ju nõelata, kuid minule ei teinud nad tookord midagi,” meenutas Mitt ema jutustatud lugu.

Mitt lisas, et senikaua, kui ta mäletab, on mesilased talle alati huvi pakkunud. Kümneaastase poisikesena lasi ta oma esimese taskuraha eest osta isal mesitaru. Pärast seda on Miti isa kuni tänaseni Pärnu kesklinnas koduaias mesilasi pidanud.Põder, kes peab mesilasi Põlvamaal Orava vallas kunagises metsavahi talus, rõhutas, et mesilased vajavad hoolt, siis on nad terved ja rõõmsad. “See ei ole nii lihtne, kui ma alguses arvasin,” sõnas Põder. “Esimesel tegevusaastal surid mul talvel kõik mesilased, kevadel pidin alustama nullist. Nüüd olen targem ja hoolsam.”

 

Loe läbi 3–5 mesindusõpikut. Saad vajalikud baasteadmised tehnoloogiast, mesilastest ja nende haigustest.

Mine praktikale. ­Ainult õpikutarkusega võid jänni jääda, õpi enne mesilaste soetamist mõne mesiniku juures ametit.

Leia koht, kus mesilasi pidada. See võiks olla maal, puhtas looduses, eemal intensiivsest põllundusest ja elamutest.

Soeta mesilaspered. Neid võiks olla vähemalt kolm. Kui üks ei talvitu, saab kevadel siiski jätkata.

Soeta baasinventar. Lisaks tarudele ja mesilastele ka suitsik, kaitseülikond, meevurr, taruhari, kärje­kahvel, kaabits, kärjepõhjad ja -raamid.

Mine mesinduskursusele. Hea viis saada targematelt nõu.

Astu Eesti Mesinike Liidu liikmeks. Liit korraldab mh koolitusi ja pakub veebis õppematerjale.

Allikas: Ingo Põder, Hannes Praks, Meelis Mitt, Aado Oherd

Saagikus on aastati erinev

Meesaak sõltub mesilasperede suurusest, ilmastikuoludest ning suve pikkusest. Eestis saadakse keskmiselt ühe taru pealt ligi 30 kilogrammi mett. Lõuna-Eestis on saagikus suurem – ligi 40–50 kilogrammi taru kohta –, sest kuppelmaastikul on taimede õitsemise aeg pikem. Praks, kes peab mesilasi Soomaal sügaval laanes suurulukite kaitsealal, sai möödunud aastal mett niivõrd vähe, et otsustas äripartneriga dividendidena välja võtta hoopis männimetsast laetud meelerahu.

Miti sõnul on mesinduses suurim väljakutse see, kuidas minimeerida sülem­lemist. See tähendab mesilasperede loomulikku paljunemistungi, mille puhul osa perest lendab vana emaga minema. “Kindlat retsepti ei ole, kuidas pere kätte saada. Õpikutes on teatud põhitõed, millest juhinduda, kuid iga olukord on erinev. Õige otsus tuleb vastu võtta kohapeal ja konkreetset olukorda analüüsides,” selgitas Mitt.

Mesilaste nõelamine on üks paremaid ravimeid kõikvõimalike haiguste vastu. “Vahel, kui nõel kuhugi naha närvilõpmesse satub, on üsna kibe-valulik, aga tervise huvides kannatan ära,” rääkis Mitt. Juhul kui mesimummud väga kurjaks lähevad, kasutab ta mesiniku kaitseriietust: maski, kombinesooni ja kindaid. Samuti aitab suitsiku kasutamine mesilasi rahustada.

.

Jaga lugu:
Hetkel kuum