Veidi lohutust pakub, et ma pole oma mures üksi. Minusuguseid on Eestis 300 000, kui uskuda TNS Emori küsitluse andmeid, millest selgus, et oma valikut pole teinud ligi 30 protsenti eestimaalastest. Selle valiku tegemisel pole oluline, kas seda teha e-keskkonnas või urni juures. See on ühtmoodi raske.
Ja kui ma valiku ka lõpuks langetan, siis olen ikkagi kahvlis, sest ei tea, kas erakond või valitud poliitik ka valitsusse pääseb. Ja kui pääseb, mis tema seisukohtadest, maailmavaatest ja lubadustest alles jääb, sest on enam kui tõenäoline, et ka järgmise valitsuse moodustab parteide liit, mitte üks erakond. Oeh, see on kurnavalt väsitav. Paratamatult kerkib üles mõte valimata jätta, aga summutan selle. Võib-olla ei olegi asi selles, et ükski poliitik ega erakond mind ei kõneta, vaid peaksin nendega ise rääkima? Olgu nii.
Palun rohkem vabadust. Kõige rohkem soovin, et poliitikud ja poliitikad meid ei segaks. Unistan, et igaüks saaks ise valida endale sobiva pensionisamba, raviasutuse või õppekoha. Et me unustaks üheskoos mõiste tasuta, sest on vaid kaks võimalust – tasutud ja tasumata. Et äri ajaks ettevõtja ja last kasvataks vanem, mitte riik. Ning et Eesti oleks kodu, mitte riik iseeneses.
Ma ootan endiselt, et keegi mind kõnetaks. Kokku on pakkumisel 300 000 häält. Kuhu on kadunud nõudlus?