Kalle Viks • 27. märts 2015
Jaga lugu:

Miks kardab Eesti Pank võlga?

Nasdaq Tallinna emitenditeenuste juht Kalle Viks  Foto: Raul Mee

Soovitus vältida mahukaid riiklikke taristuprojekte, et Eesti tööjõuturgu moonutustest säästa, on kurb ja äärmuslikult ühekülgne, kritiseerib Nasdaq Tallinna emitenditeenuste juht Kalle Viks Eesti Panka.

See kõlab nagu suurimale reederfirmale antav soovitus uut reisilaeva mitte tellida, vältimaks ebasoovitavat mõju riigi maksebilansi tasakaalule. Või soovitus tiheasustusega aladel ühest korrusest kõrgemaid hooneid mitte ehitada, kuna kõrgematelt katustelt alla kukkuv lumi võib kaasa tuua fataalseid tagajärgi.

Niisugune ei ole kindlasti tervikpilt, mida peaksime riigi tasandil nägema (lugu on kirjutatud vastuseks Eesti Panga seisukohale, mis hoiatab riigivõlakirjade ohtlikkuse eest- toim). See on stagnatsioon, soov vältida arengut kaasnevate (kontrollitavate) riskide tõttu, soov tegutseda nii, et me mingil juhul oma haprana kujuteldavat hetketasakaalu ei kõigutaks. Paistab, et häid ideid pole ja positiivseid väljavaateid samuti mitte, jäänud on vaid arengut pärssivad ja mõtlemist halvavad hirmud.

Tööjõuturg peab olema paindlik ning tööjõud liikuma sinna, kuhu liigub raha. Kui ehitussektoris nõudlus tööjõu järele kasvab, siis on täiesti normaalne, et selles sektoris kasvab ka palk ning seetõttu hakkab seal kasvama tööjõu pakkumine. Kui nõudlus saab täidetud, pidurdub ka sektori palgatõus. Kui taristuprojektid lõppevad ja vajadus töökäte järgi väheneb, liiguvad inimesed teistesse sektoritesse edasi (või tagasi). Planeeritud tegevused võimaldavad tööjõuturgu pehmemalt ja aeglasemalt ümber kujundada, muudatused pole järsud, ootamatud ega lühiajalised.

Võimalikud suurprojektid pole ju aasta-paari teema ja ilmselt ei õnnestu kellelgi läbi viia kampaaniat „Ehitame Eesti 100. aastapäevaks 100% valmis“. Suured taristuprojektid on vähemalt 5-10 aasta teema ja mõistlik oleks neis rakendada näiteks praegu Soome vahet sõitvaid ehitajaid. See võimaldaks neil pikkadeks aastateks oma perede juurde tagasi tulla ning samas lisanduks kohalikke maksumaksjaid ja tarbijaid.

Me ei saa riigina jääda ootama suuremat tööpuudust, et siis seda likvideerima asuda. Tööpuuduse kasv tähendab reeglina majanduslikke raskusi, mis tähendab omakorda suurenenud riskide tõttu kallimat laenuraha ja taas läheb osa rahast „kaotsi“. Kui osa rahast nagunii peab "kaotsi" minema, siis on mõistlikum „kaotada“ see siinsele tööjõuturule, et see raha inimeste kasvava elatustaseme ja tarbimise kasvu kaudu majandusse laiali valguks.

Loomulikult oleks teoreetiliselt tore teostada tööjõumahukaid projekte suurema tööpuuduse perioodil, eriti kui maname endale silme ette pildi tuhandetest asjalikest tööinimestest, kes käed süles riigi taristuinvesteeringute programmi algust ootavad. Reaalses maailmas otsivad inimesed endale siiski pidevalt parimat võimalikku rakendust ning suurprojektide teostamiseks tulebki inimesed teistest sektoritest üles osta – seda olenemata sellest, kas projekte rahastatakse laenurahast või omavahenditest.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum