Saatuslik viga

Isegi kui Jaak Aaviksoo peaks tehnikaülikooli rektoriks jääma, osutub otsus selle kohale kandideerida saatuslikuks valearvestuseks. Süljeplekk jääb Aaviksoo kuuereväärile igal juhul, tõendagu DNA-proovid tagantjärele kas või seda, et üksteist miinus neli on kaheksa ehk kaks kolmandikku häältest, mis äravalimiseks tarvilik. Iroonilisel kombel ei huvita Aaviksoo enda DNA siin kedagi. Poliitikast pagenute karmasse kipub kuuluma, et subjektidest saavad kiiresti objektid.

See on vähemasti teine saatuslik valerehkendus Aaviksoo karjääris, milles kohtuvad Eesti madalmaastikul harva esineval viisil akadeemiline maailm ja poliitika. Esimene oli siis, kui Aaviksoo otsustas liituda Isamaa ja Res Publica Liiduga. Seatud siht oli kõrge: saada erakonna esimeheks. Väljastpoolt tulijana ei tundnud aga Aaviksoo erakonnas valitsevaid jõujooni kuigi hästi. Nii avalikkuse kui ka ehk isegi IRLi respublikaanide tiiva üllatuseks mängis Mart Laar tookord üle nii Aaviksoo kui ka "poisid" ning võttis finaalis "kolmanda tulemise" korras parteijuhi positsiooni. Otsustavaks ei saanud tookord isegi mitte niivõrd vana Isamaa vastuseis väljastpoolt tulnud Aaviksoole, kuivõrd Laari kombineerimisoskus, mida tänapäeval nimetatakse poliittehnoloogiaks.

Kaitseministrina jääb Aaviksoo ilmselt ajalukku kui üks jõulisemaid: seda peale isiksusest tuleneva kurikuulsa reljeefsuse ka ajaloolistel asjaoludel. Kuid pronkssõduri teisaldamise au võttis täies mahus enda peale tollal Andrus Ansipi juhitud Reformierakond ning Aaviksoo ise on oma tollase rolli asjus hoidnud pigem madalat profiili. Haridusministeeriumi juhtimine valitsuse vahetuse järel tundus esiti Aaviksoo jaoks tavatult pehme valdkond, seal kerkinud probleemid näitasid aga hiljem, et Aaviksoo ei olnud selles rollis kaugeltki mitte juhuslik valik.