Urmas Laht • 28 august 2015

Riik laskis katku tõrjumisel käed rüppe

Urmas Laht  Foto: Raul Mee

Ühegi seafarmi omanik ei mõtleks oma farmi sigade teadliku nakatamise peale, selline jutt pole enamat kellegi pahatahtlik provokatsioon, kirjutab tõusigade aretusühistu nõukogu esimees Urmas Laht.

Veterinaarameti juht Ago Pärtel on juba tunnistanud, et pole ühtegi farmerit süüdistanud teadlikus sigade katkunakatamises, küll aga rääkinud sellest, et see pisik võis sattuda farmidesse inimtegevuse tulemusena, st et keegi pole olnud piisavalt hoolas. Ükski omanik ei ole kindlasti mõelnudki teadliku nakatamise peale, sest katk tähendab farmerile, et tema tegevus peatub kaheks-kolmeks aastaks. Mitte keegi ei asetaks ennast ise sellisesse olukorda. Pealegi kompenseeritakse katkukahjusid ainult üks kord.

Riik on praeguseks kokku leppinud, mismoodi arvutatakse tagasiulatuvalt välja farmidele sigade aafrika katku kahjude kompenseerimise mehhanism. Üks tõuemis maksab 400 eurot, põrsa eest on läbirääkimisi peetud 35 euro suhtes. Seadus näeb ette kahju hüvitamise kuni saja protsendi ulatuses, aga siin on rõhk sõnal „kuni“. Protsendi otsustab rahandusministeerium.

Kui on kokku lepitud, et ühe sea eest makstakse 80 eurot, võib riik otsustada, et hüvitatakse vaid pool sellest. Seetõttu on täielik nonsenss väita, et farmer toob ise sisse katku, et saada suuremat kompensatsiooni, kui on hind, mis sea eest turul makstakse. Keegi ei tea veel täpselt, kui palju riik kompenseerib, nii et selle peale keegi oma äriplaani küll üles ei ehita.

Meile naerdi näkku

Küll aga on mõndagi ette heita riigi toimimisele katku levikule piiripanemisel. Kaks aastat tagasi kohtusime Ameerika teadlastega, et arutada, mismoodi seakatk üldse levib ja mida peaksid seakasvatajad tegema, et seda vältida. Teada oli, et sigade aafrika katk liigub aastas edasi 250-300 kilomeetrit. Lätist hakkas katkukolle eelmisel aastal Eesti poole liikuma. Siis rääkisime nii valitsusele kui riigi peaveterinaarile (veterinaarameti juht Ago Pärtel – toim), et olge head, võtke vastu seadused ja määrused, mis võimaldavad hakata vastu tulistama Läti poolt tulevatele metssigadele, et nad siia ei jõuaks. Meile naerdi näkku. Pärtel tõi näite Valgevenest: seal olevat kõik metssead maha lastud, aga see polevat mitte midagi aidanud. Siin ei saanud keegi kontrollida, kas see on tõene info või mitte.

Läti hakkas massiliselt metssigu hävitama. Selle tulemusena on Lätis sel aastal kodusigu nakatunud ainult 55. Leedus 20. Eestis nakatus ühe kuuga ligi 22 000 siga. Midagi on oluliselt viltu läinud. Farmerite seisukoht on, et metssigade arvukuse kiire piiramise, massilise küttimise otsus jäeti tegemata – ja see ongi viga.

Läti võttis ka vastu otsuse, et väikesed kodused seapidamised kompenseeritakse riigieelarvest, st riik maksis selle eest, et väikeloomapidaja loobuks mõneks ajaks loomapidamisest. Väga paljud tulid sellega kaasa, lõpetasid seapidamise ja said kompensatsiooni. Riik ostis sead üles ja inimesed said väga hästi aru, miks on vaja seda teha.

Peale selle kaasati kodukaitset, politseid. Teede peale rajati desomatte, kust autod pidid üle sõitma. Eks ka seal proovis osa juhte desomatist mööda sõita, kui kontrolli kõrval ei seisnud, kuid teadlikud inimesed sõitsid siiski matist üle. Riigi tasemel tehti väga palju selgitustööd, kuidas käituda, mida teha. Paluti vähem metsas käia, mitte kaasa tuua madalal temperatuuril küpsetatud lihasaadusi jne.

Seda kõike on farmerid valitsusele, maaeluministrile ja veterinaarametile rääkinud: et kuulge, võtame üle, see pole ju mingi raketiteadus –  rakendame samu meetmeid ja suudame olukorda paremini kontrolli all hoida.

Farmerid ei pea ka õigeks, et loomseid jäätmeid hävitava AS Vireeni autod sõidavad farmide territooriumile, sest eri piirkondade läbimise järel võib selguda, et ka niimoodi tassitakse pisikuid laiali. Me ei saa öelda, et see nii on, aga vähemasti teoreetiliselt välistame niimoodi ristsaastumise võimaluse.

Kes vastutab?

Muidugi tekib küsimus, kes on süüdi ja kes vastutab. Sellele on väga raske vastata. Saame rääkida ainult faktidest ja meenutada ettepanekuid, mis me oleme farmeritena riigile teinud. Nüüd on lõpuks vastu võetud otsus metssigu lasta. Aga farmerid rääkisid sellest juba poolteist aastat tagasi.

Jah, keegi peab võtma vastutuse. Keit Pentus-Rosimannus, kes tol ajal keskkonnaminister, on täna parlamendi liige, vaevalt ta mingit vastutust võtab. Tänane minister Marko Pomerants on ametis olnud vähe, ta saab alati pareerida, et pole jõudnud. Samamoodi maaeluminister Urmas Kruuse, kuigi temale rääkisime kõik asjad ära juba aprillis.

Riigi peaveterinaar on selgelt näidanud, et tema ei suuda probleeme lahendada. Tema tuleb kindlasti välja vahetada ja leida inimene, kes suudab kriisiolukorras adekvaatselt tegutseda. Maaeluministrit või keskkonnaministrit saab tagasi kutsuda peaminister ja lõppkokkuvõttes on vastutus peaministril.

Seakasvatus jääb kindlasti ellu, aga küsimus on, mis mahus. Praegu suudame toota umbes 70 protsenti sellest mahust, mida tootsime enne katku. Juba praegu tarbime üle pooles ulatuses importliha. Arvan, et praegusest 350 000 seast jääb järele alla 300 000.

Kõige suurem oht on, et hävitame põhikarja. Selle taastamiseks kulub kaks-kolm aastat. Kui Leedus hukati umbes aasta tagasi 20 000 siga, siis veel tänagi ei julge farmerid uuesti seapidamisega alustada, sest kahju kompenseeritakse ainult üks kord. Farmeril peab olema täielik kindlus, et uus nakatumine on võimatu.

Hispaanias püsis katk 20 aastat, Sardiinias 40 aastat ja võitlus katkuga käib siiamaani...

Kirja pandud intervjuu põhjal (toim)

Hetkel kuum