Ettevõtja ei pea eelistama riigi huve

Põlastav mõiste „OÜtamine“ tähendab etteheidet, et ettevõtja eelistab väljateenitud tasu juriidilise isiku kaudu saada. Kui jätta kõrvale ilmselged maksudest kõrvalehoidmise kaasused, siis tegemist on isikuvabadusi ja vaba turu põhimõtteid eirava märgistamisega.

Põhiseadus ei sätesta, et ettevõtlusele tuleb eelistada palgatöötaja mentaliteeti. Põhiseaduse paragrahvid garanteerivad õiguse vabaks eneseteostuseks, mille osaks on isiku valikul nii ettevõtlus kui ka töösuhtes olek. Põhiseadus fikseerib eraldi õiguse tegutseda ettevõtjana, ega kohusta samaaegselt olema palgatöötaja. Töölepingu seadus välistab üheaegselt töösuhte ja juriidilise isiku juhtorgani liikmeks oleku ning äriseadustik paneb viimasele kohustuse tegutseda mitte riigi, vaid äriühingu huvides.

Õigusriigi põhimõtteks on õiguskindlus, et isik saab, niikaua kui ta seadust ei riku, sanktsioonide kartuseta tegutseda. Kuna seadus lubab osutada teenuseid nii töötajana, juhatuse liikmena kui ka ettevõtjana, siis on valikud võrdväärsed ja õnneks seni veel puudub riigi huvide eelistamise kohustus. Riigi kasuks otsustamise reegli sätestamine looks huvide konflikti, kuna äriühingu juhtorgani liikmel on seadusjärgne lojaalsuskohustus just äriühingu ees. Majandusseadused muud võimalust lihtsalt ei tunnista.

Kurja juureks on totaalmaksustamine ja padusotsialistlik solidaarsussüsteem, kus vastusaadav sotsiaalhüve praktiliselt ei sõltu maksumaksja panusest, mistõttu ükski mõistlik tegija ei saa olla õnnelik selle üle, et iga teenitud euro kättesaamiseks tuleb riigile üle poole ära maksta.

Juhul kui Eesti kehtestaks Läti eeskujul sotsiaalmaksu lae ja lubaks tegutseda lihtsustatud raamatupidamisega mikroettevõtetel, kus maksukoormus on kokku 9%, mis langeb 5–8%-le, siis poleks ka OÜtamisel mõtet. Pole siis ime, et praeguseks on Läti tööstustoodangu kasv kuus korda kõrgem kui Eesti oma.

Seaduse piires maksude optimeerimine ja maksudest kõrvalehoidumine on erinevad kategooriad. Äritegevust maksustatakse vabaturusüsteemides palgatööst madalamalt, kuna ettevõtja tegutseb omal kulul ja riisikol, pretendeerib väiksemale osale sotsiaalhüvedest ja, mis kõige olulisem, ainult nii saab elus hoida riigieelarvet täitvat ettevõtlust.

Kahetsusväärselt on meil loodud jabur toitumisahel, mille tipus säravad „enamvõrdsed“ avalikud teenistujad, allpool on sotsialistliku tööseaduse abil ettevõtja kulul poputatud palgatöötajad ja püramiidi põhjas ägavad riigi silmis kahtlased ettevõtjad, kelle iga hingetõmmet tuleb kontrollida ja maksustada. Näiteks, kui avalik teenistuja saab oma taskust ühtegi senti maksmata ja alandava loomusega sõidupäevikut pidamata maksumaksja kulul mugavat autot kasutada, päevad läbi tasuta kohvi lürpida ning trallitada asutuse väljasõitudel, siis oma (mitte maksumaksja) raha käsutavat ettevõtjat karistatakse kõige selle eest trahvina kehtestatud erisoodustusmaksuga. See, mis on avalikule teenistuja puhul hea, on ettevõtjale halb.

Variserlik on tants riigikogulaste kuluhüvitiste ümber. Ühelt poolt võtavad rahvaasemikud ametnike kummitemplina vastu ettevõtlust ahistavaid seadusi, piirates ebaproportsionaalselt väljateenitud eravahendite kasutust. Meenutame siinkohal autokuludelt käibemaksu tagastuse piirangut, erisoodustusmaksu ja muud sarnast. Seevastu ei passi rahva teenritel Toompeale veereda muudmoodi kui maksumaksja raha eest liisitud kõrgkeskklassi autoga, sestap „vähendati“ maksuvaba kululimiiti määrani, mis vastab keskmise riigikogulase vabaturuväärtusele.

Pahatihti unustatakse, et kui pole vaba ettevõtlust, pole ka palgatöötajaid ega avalikke teenistujaid.