24. november 2015 kell 4:00

Eesti kipub langema keskpärasuse lõksu

Katrin Pihor  Foto: Praxis

OECD indeksi kontekstis tuleb arvestada, et tegemist ongi juba maailma arenenumate riikide klubiga ning olla nende hulgas viimane tähendab ikkagi kuulumist maailma 34 arenenuma riigi hulka, kirjutavad Katrin Pihor ja Jane Matt Praxisest.

Muret peaks pigem tekitama see, kas Eestil on tulevikus potentsiaali liikuda selles seltskonnas ülespoole – ehk arendada oma majandust ja elukeskkonda paremini, kui seda suudavad teised OECD riigid.  Inimeste sissetulekud näiteks saavad suureneda ikka vaid siis, kui kasvab tootlikkus ehk kui ühe töötunniga suudetakse luua rohkem väärtust.

Paraku on Eesti tootlikkuse kasvutempo olnud viimastel aastatel tagasihoidlik ning meie positsioon näiteks Euroopa keskmisega võrreldes on püsinud paigal. See näitab, et Eesti võibki olla saavutanud pikaajalise tasakaalu ning edasine arenguhüpe on küsitav. Ehk nii nagu rõhutas oma seisukohtades ka IMF, Eestil on suur oht langeda  nn keskpärasuse lõksu. Maailmas on vaid üksikuid riike, kes on suutnud jätkata lähenemist rikastele riikidele ka pärast majandusreformidega kaasnevat kiiret kasvufaasi.

Kaasamine ja demokraatia

Eesti ülimadal positsioon kaasamise valdkonnas on indeksis mõnevõrra üllatav, aga selgitatav. Ühelt poolt on põhjus sama – oleme harjunud nägema end kõrgetel kohtadel võrdluses teiste siirderiikidega, näiteks  USAID ja Freedom House’i Nations in Transiti indeksites. OECD indeksi puhul võib Eesti madalat positsiooni, vähemalt kaasamise valdkonnas, seostada ka metoodikaga. Kodanikuaktiivsust ja kaasatust kajastab indeksis kaks indikaatorit: valimisaktiivsus valimistel ning kodanike ja vabaühenduste kaasatus otsuse tegemise protsessi. Adekvaatsema valdkondliku hinnangu andmine eeldaks ilmselt natuke rohkemate komponentide vaatamist.

Valimisaktiivsus on Eestis olnud viimastel valimistel stabiilselt üle 60%, mis on teisi Euroopa riike vaadates pigem keskmine tulemus – kindlasti mitte väga madal. Ka on antud valdkonnas riigiti hinnatud eri valimisi – parlamendi- ja presidendivalimisi.

Näiteks Prantsusmaa puhul, kus indeksis toodud valimisaktiivsus on 80%, on hinnatud osalust presidendivalimistel, samas kui Prantsusmaa parlamendivalimistel on viimastel kordadel valmisaktiivsus olnud oluliselt madalam – 55 ja 60% vahel. Lisaks, OECD indeksi valimistest osavõtu indikaator hõlmab mitmeid riike, kus valimistest osavõtt on kohustuslik -  Türgi, Belgia, Austraalia, Kreeka, Küpros jne. See tõstab hoobilt kogu OECD keskmist.

Kummaline metoodika 

Eraldi arutelukoht on, kuivõrd näitab üldse valimistel osalemise kohustuslikkus kodanikuühiskonna tervist ja sisulist sotsiaalset kaasamist. Seega antud indikaatori kõrge keskmine ei ole päris üheselt mõistetav referents ning riikide pingeritta seadmisel nende valimiaktiivsuse alusel tuleks kindlasti arvesse võtta ka riigi valimissüsteemi konteksti.

Indeksi alaosas, mis vaatab, kuidas toimub eri riikides poliitikakujundamises osalemine ja kaasatus otsustusportsessidesse, on  metoodika veelgi mõistmatum. Nimelt andmeallikas, millele indeksis viidatakse Eesti kohta andmeid ei hõlma. Teiseks ei ole võimalik täpsemalt näha, milliste küsimuste alusel koondindikaator moodustati. Seetõttu on siin raske hinnata, miks Eesti koondpositsioon selles valdkonnas siiski niivõrd madal on – formaalselt on Eestis kaasamisega seotud protsessid vähemalt riigiasutuste tasandil pigem hästi reguleeritud.

Indeksi positsiooni tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, et osa andmeid pärineb enam kui viie aasta tagant.

Autor: Katrin Pihor ja Jane Matt

Hetkel kuum