Eesti majandust juhib hirm

See peaks olema häirekell otsustajatele, kuna vähemalt vormiliselt on Eesti investeerimiseks ideaalne koht, sest siin teenitud kasumi investeerimine on vabastatud igasugusest maksust. See pole ei 9, 20 ega 33, vaid ümmargused 0 protsenti! Tuhkagi.

Probleemi sõnastas tabavalt Scania asepresident, eestlane Janno Karu. „Välisettevõttel on võib-olla ükskõik, kas see [tulumaksu] protsent on null, viis või kümme, kui sel ettevõttel ei ole Eestist võimalik tööjõudu leida. Ja praegu, mulle tundub, on Eestis oskustööjõu saadavus piiratud,“ ütles ta sel nädalal Ärilehes ilmunud intervjuus.

Raha liigub mujale

Raha voolab Eesti majandusest mööda või välja ka teisiti. Rahvusvahelised kontsernid viivad Eestist kasumi välja igikestva laenuna. Äripäev kirjutas mõni nädal tagasi turvafirmast G4S, kes on kümnendi jooksul võtnud dividendi vaid korra ning kogu kogunenud kasumi, summas ligi 84 miljonit eurot, laenuna välja viinud. Eesti Ekspress tegi äsja pika ülevaate ettevõtetest, kes kasutavad sama skeemi, alates kütusemüüjast Nestest ning saia ja leivatootjast Leiburist kuni puiduettevõtja Toftani ja telekommunikatsioonifirma Elisani välja.

Kas ettevõtjad teevad midagi valesti? Küllap mitte. Kas Eesti majandus- ja maksupoliitika toetab investeeringuid ja majanduskasvu? Paistab, et enam mitte.

Olukorras, kus iga euro on arvel, on investeerimispõua kõrval teinegi kahvel. Ajal, kui võib rõõmustada, et III kvartali töötuse määr 5,2% ja tööhõive määr 67,2% on viimase 15 aasta parim näitaja, kasvas majandus kõigest 0,5%. Olukorras, kus meil on rekordarv inimesi tööl, majandus seisab. Isegi viimasel paaril aastal majandusmootoriks kujunenud sisetarbimine ei suuda Eesti majandust seisakust välja tirida ning ees seisev tupik pole mitte aimatav, vaid silmaga selgelt näha. Sest kui tööhõive peaks ka ära kukkuma, langeb Eesti majandus hoobilt, sest munad on kõik ühes korvis.

Veel kümmekond aastat tagasi oleks majandusanalüütikud pidanud sellist olukorda kui mitte kriisiks, siis selgeks ohumärgiks või kriisi alguseks. Poliitikutele ja analüütikutele meeldib öelda, et see on uus normaalsus. See kõlab nagu Andrus Ansipi jutt kriisist, kus ta tahab elada. Või et väikeriigil polegi võimalik tormises keskkonnas oma majandustrende ise muuta.

Kaks ränka muret