Eesti teevad edukaks praegused lapsed

 „Lapsed on meie tulevik“ – selles kõlavas loosungis on Eesti jaoks karm tõde mitmes mõttes. Meie riigi ja rahva tulevik sõltub sellest, kelleks oleme kasvatanud-õpetanud praegused lapsed ja noored, kuidas käituvad nad töö- ja isiklikus elus, kuidas juhivad riiki ja ettevõtteid, kas neist saavad lapsevanemad ja kuidas kasvatavad nemad oma lapsi. Kas meie homsed juhid on targad ja hoolivad, spetsialistid pühendunud, kas tööelu kõrval sünnib ka lapsi – kõik see algab kodust, lasteaiast ja koolist.

Praegu on käärid nende kahe valdkonna põhimõtete-arusaamade vahel jätkuvalt suured ja rohkem oleks vaja ühist vereringet. Mõtteid ja väljaütlemisi uut moodi inimsõbralikust ja elulähedasest, innovatiivsust ja ettevõtlikkust toetavast haridusest küll on, kuid tegudeni jõudmine tuleb visalt.

Õpetajat võiks näha kui esmatasandi juhti, kelle eesmärk on saavutada (etteantud) meeskonna teadmiste taseme kasv mingi aja jooksul. Kindlasti ei ole õpetaja klienditeenindaja ja õpilane klient, kuigi töökorraldust ja tasustamist vaadates see kohti nii tundub. Õppemeeskonna edu sõltub paljuski sellest, kui võimekas on juht, kuivõrd palju on tal vabadust töö organiseerimises ning meeskonna motivatsiooni tekkeks eelduste loomisel.

Õpetajast sõltub, kas õpilasel üldse tekib huvi või motivatsioon ainet omandada. Õpetaja on ka kooli kui organisatsiooni esmane mainekujundaja. Arusaam ametist ja suhtumine sellesse kujuneb peamiselt vahetutest kokkupuudetest. Seega on küsimus, miks ei taha noored õpetajaks saada, suunatud eelkõige praegustele õpetajatele ja koolidele.

Õpetaja ameti väärtustamine algab õpetaja kui loovjuhi, annete avastaja ja innustaja rolli mõtestamisest ning õpetaja enese sisemise motivatsiooni tekke eelduste loomisest. Kahtlemata on selle juures oluline ka väärikas tasu, samuti aga tasustamise süsteem – mida me õpetajalt ostame – aega, tükki või särasilmseid noori?

Töömaailmas tegelevad tööandjad järjest enam töötajate sisemise motivatsiooni ja pühendumise tekke tingimuste loomisega. On aru saadud, et just see tagab töö parema kvaliteedi, kliendi rahulolu ja seega ka paremad majandustulemused. Sisuline huvi oma töö vastu ja soov seda hästi teha vähendab puudumisi ning voolavust, mis tähendavad samuti paremat tulemust, aga ka väiksemaid kulusid.

Sisemist motivatsiooni ei saa ergutada väliste motivaatoritega nagu raha või materiaalsed soodustused. Selle aluseks on innustavate eesmärkide püstitamine, oskuste arendamine nende saavutamiseks ning vahetu tagasiside.

Praegu tegeletakse koolis pigem väliste motivaatoritega ehk hinnete panemisega, mis toimib nagu tulemustasu – eesmärk omandada teadmised ähmastub, töö käib hea hinde saamise nimel. Kui töötaja või õpilane tööpanuse ja tasu vahel alati seost ei näe või tunneb aeg-ajalt end ebaõiglasena kohelduna, siis kaob ka hinde või tulemustasu ergutav mõju.

Kuna hindamine, nagu ka tulemustasu maksmine, on mingis mõttes õpilase/töötajaga manipuleerimine, siis hakatakse sellele sageli vastu manipuleerima – nt spikerdamine, plagiaadid jms. E-kool tundub tulemustasude ehk hinnete mõju veelgi devalveerivat – hinne muutub anonüümseks „läigiks“ ilma silmast silma tagasisideta. Suund väiksemate koolide ärakaotamisele vahetu tagasiside kvaliteeti ilmselt ei paranda.

Seega ei ole midagi imestada, kui tööandajad ütlevad, et neil ei ole võimalik töötajaid ilma piitsa ja präänikuta ehk stimuleerivate ja distsiplineerivate lisatasudeta tööle panna – selliseid inimesi me ju kasvatamegi.

Oluline eeltingimus sisemise motivatsiooni tekkeks on turvatunne ja rahulolu. Kui töötaja või õpilane tunneb end ohustatuna või rünnaku all olevana, käivituvad ürginstinktid – ta kas võitleb, põgeneb või teeskleb surnut. Õppimise koormus, kaugema eesmärgi puudumine, pidev pommitamine hinnetega võib tekitada rünnaku tunde, mille tulemusena kukub osa õppijaid välja ja teine osa teeskleb surnut.

Tööandjad panustavad järjest enam töökeskkondade mõnusaks ja inimsõbralikuks muutmisele. Head suhted ja mõnus keskkond on üks olulisemaid rahulolu ja lojaalsust mõjutavaid tegureid töötajate jaoks. Tähtis on ka, et keskkond toetaks eri ülesannete täitmist, sh meeskonnatööd ja süvenemist ning võimaldaks lõõgastuda. Selles võtmes tavapärast koolikeskkonda vaadates tundub ime, et lapsed seal üldse midagi omandavad ja ilma „kutsehaiguseta“ kooli lõpetavad.

Töömaailmas räägitakse juba aastaid töötajatele suurema iseseisvuse ja autonoomsuse andmisest, mis eeldab ka suuremat vastutust töötulemuste eest. Suurem iseseisvus oma tööaja, koha, eriti aga töö sisulise korralduse asjus on tööga rahulolu kujunemisel väga oluline tegur. Tööandjad aga kurdavad, et ei saa suuremat vabadust anda, kuna töötajad ei suuda ega taha võtta vastutust, ei oska planeerida ajakasutust ega organiseerida oma tööd. Samas just sellist käitumist me koolisüsteemis valdavalt treenime – oluline on kohalkäimine ja etteantud programmiliste ülesannete õigesti täitmine. Kui „rusikat kuklas“ ei ole, siis ka midagi ei tee. Kuidas saabki kujuneda iseseisvus ja vastutus teadmiste omandamise eest?

Kooli ja töömaailma sidustamise poolest on väga väärt algatus „Tagasi kooli“, kus teiste eluvaldkondade inimesed käivad külalisõpetajateks. Sarnaselt võiks ka õpetajatele pakkuda võimalust näha ja kogeda oma aine rakendamist praktikas. See aitaks tajuda ettevõtete elurütmi, juhtimisstiile ja ootusi töötajatele. Oletan, et sageli ei ole õpetajatel muudes organisatsioonides töötamise kogemust – seega puudub ka võrdlusmoment, kas mujal on parem või halvem. Algatus võiks kanda nt nime „Edasi tööle“. Kui meil aga mõne aine puhul tekib küsimus, kus või kuidas seda praktikas kasutatakse, siis võib olla õigustatud ka õpilaste küsimus, milleks mul seda vaja on.

Nööri mööda käimise dressuur ei toeta innovatiivset ja ettevõtlikku mõtlemist ega käitumist – pigem kipuvad isemõtlejad või „teistmoodi tegijad“ süsteemist välja kukkuma. Paradoks on aga selles, et töömaailmas löövad just sellised läbi – neid nimetatakse teinekord isegi talentideks. Tublid tüdrukud jäävadki aga ainult tublideks tüdrukuteks.

Küsimus on laiemalt, millise profiiliga inimesi meie koolisüsteem soosib ja milliseid mitte ning kas me saaksime kohendada riikliku hariduse andmist selliselt, et see arvestaks laste eripärasid ja aitaks neid arendada. Eesmärk peaks olema eelkõige lapseliku uudishimu ergutamine, selle toitmine, ise õppimise harjumuse ning oskuse kujundamine, sest info- ja teadmiste hulk igas valdkonnas kasvab meeletu kiirusega.

Üks võti kooli ja töömaailma lähendamisel on õpetajaskonna mitmekesistamine, et seal oleks esindatud nii eri vanuserühmad, naised-mehed kui ka eri elukogemused. Nagu me tahame näha ettevõtete juhtkondades või poliitilistes ringkondades mitmekesisust, nii peaks see olema ka lasteaias ja koolis, sest sealt saavad alguse tõekspidamised ja tööturukäitumine. See tähendab aga, et märksa rohkem tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas muudes valdkondades kogemusi omandanud täiskasvanuid ilma suurte barjäärideta õpetaja ameti juurde tuua.

Küsimus ei ole mitte niivõrd selles, et laste ja noortega tegelevad praegu peamiselt naised, kuivõrd selles, et mehed on sisuliselt tõrjutud järelkasvu koolitamisest ja kasvatamisest nii kodus kui ka haridusasutustes. Rollide tasakaalustatum jagatus ühiskonnas annaks suuremale hulgale inimestest paremad võimalused eneseteostuseks, kindlustunde saada rohkem lapsi ning loodetavasti ka pikema eluea meestele.    

Lastega tegelemine peab olema kõigi asi – seda nii kodus, koolis kui ka vabal ajal. Haridus, sh mitteformaalne haridus ja töömaailm peavad olema märksa enam põimunud ja koos tegutsema, mis aitab luua sarnased väärtused ja arusaamad. Lapsed on meie tulevik ja see, kuidas me neid praegu õpetame ja kasvatame, määrab Eesti edu – meie püsima jäämise ja heaolu.