Tuleb teha seda, mis võimalik

Eestis tegutseb neli põlevkivi kaevandavat ettevõtet: Kiviõli Keemiatööstus, Viru Keemia Grupp, Kunda Nordic Tsement ja Eesti Energia. Tööstuse võib jagada kahte põhilisse suunda: põlevkiviõli ja põlevkivielektri tööstus, lisaks tsemenditootmine. Töötajaid on põlevkiviga seotud väärtusahelas otseselt tööl 7500, neist ligi pooled õlitööstuses. Neile lisaks sõltub põlevkivisektorist veel ca sama suures mahus seotud töökohti. Põlevkivisektori ettevõtted tasusid eelmisel aastal tööjõumaksudena 67 miljonit ning ressursi- ja keskkonnatasudena 77 miljonit eurot. Sellele lisanduvad muud maksud (nt. elektri- ja kütuseaktsiis) ning riigi, kui suurima põlevkiviettevõtte omaniku dividenditulu.

Põlevkivitööstus on seega korraga nii oluline tööandja kui maksumaksja, ent energiahindade langus on viinud selle raskesse seisu. Põlevkiviõli hind on koos naftahinnaga kukkunud nii madalale, et hetke turuhinna juures on tootmine kahjumlik. Ka elektri turuhind on varem eeldatust madalam. Jaanuaris pöördusin ma põlevkiviettevõtete poole olukorrast täpsema pildi saamiseks. Sellel järel töötas rahandusministeerium koos majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja keskkonnaministeeriumiga välja leevendusabinõud.

Valitsus otsustas langetada põlevkivi kaevandamisõiguse tasu tasemele 0,275 eurot tonni kohta (ligi 6 korda madalam) ning põlevkivitööstust enim mõjutavad keskkonnatasud 2009. aasta tasemele. Tegemist on ajutise kiire lahendusega. Tasusid langetatakse selle aasta esimesest juulist kuni 2018. aasta jaanuarini, mil rakendub praegu väljatöötatav põlevkiviõli- ja elektri turuhindu arvesse võttev põlevkiviressursi tasustamise mudel. Otsustatud leevenduse rahaline mõju sektorile on ligikaudu 40 miljonit eurot aastas. 

Miks me seda tegime

Neil muudatustel on eelkõige kaks põhjust. Olukorras, kus ettevõtete toodangu omahind on maailmaturuhinnast kõrgem, on selge, et ka põlevkivi eest ei ole põhjendatud võtta endises määras ressursitasu. Varem vastuvõetud seadusega viimane aga näiteks 2016. aasta alguses koguni tõusis. Teiseks on kaalul töökohtade säilimine, kriitiline olukord on juba tinginud mitmeid koondamisi. Kui ettevõtted on sunnitud tootmise sulgema ja töötajad koondama, jäävad laekumata nii ressursi- ja keskkonnatasud, aga ka tööjõumaksud, mida ettevõtted tasusid mullu enam kui 140 miljonit eurot.

Mis saab edasi? Valitsuse otsus annab põlevkivisektorile keerulisteks aegadeks tuge, ent kas sellest piisab, et see suudaks keerulise turuolukorra üle elada? Ma olen nõus riigikontrolöriga selles, et pakutud leevendused ei garanteeri töökohtade säilimist, kuigi muudavad selle tõenäolisemaks. Paraku ongi tegemist keerulise olukorraga, mille lahenemine sõltub peamiselt nafta ja põlevkiviõli hinna edasisest muutumisest.

Riik ei võta pakutud lahendusega põlevkivisektori ettevõtete äririski suuremas osas enda kanda, vaid viib põlevkivi kui ressursi eest võetava tasu vastavusse tänase turuolukorraga. Selleks, et saaksime loota olukorra paranemisele, peame ise ära tegema selle, mis võimalik. Kuigi garantiid töökohtade säilitamisele ei saa keegi anda, on riik teinud suure sammu töökohtade säilitamiseks ja sealt tulenevalt ka tööjõumaksude laekumiseks riigieelarvesse.