Ka totu võib saada juhiks

Juhtimisse ja sellest rääkivasse teooriatesse-praktikatesse on palju asju imporditud spordist. Ent kuidagi visalt on omaks võetud seda olemuselt üsnagi lihtsat arusaama – professionaalid lihvivad tegelikult läbi karjääri samu oskusi. Endiselt on levinud arusaam, et esmatasandi juhi töö on sisult ja olemuselt hoopis midagi muud kui keskjuhi oma, rääkimata siis erinevusest tippjuhi tööga.

“Nad on hoopis teistsugused,” räägivad nn suured juhid esmatasandijuhtide kohta, “neile peaks ikka keegi juhtimise ABC-d õpetama.” Ja esmatasandi juhid muigavad: “No tundub, et nemad seal tegelevad sootuks raketiteadusega, neil pole vist enam midagi õppida!”

Juhid vajavad samu oskusi

Kui juhid põhimõtteliselt õpivad ja treenivad läbi elu samu oskusi, siis kas peaks olema oluline erinevus ka õppimise metoodikas. Selles, kuidas nad (samu) oskusi lihvivad. On ju tõepoolest üsna levinud arusaam, et esmatasandi juhtidele on pigem kõlbulik loengu tüüpi asi, kus on ette antud mudelid ja teooriad, nn juhtimise ABC.

Tippjuhtidele sobib pigem coaching’u tüüpi tükid, kus juhid mõtestavad oma kogemusi ja tegevust ning teevad selle pealt järeldusi ja otsuseid. Kui aus olla, siis see arusaam on minu jaoks olnud alati veidi üllatav.

Õppimine kui kogemuste mõtestamine

Coaching’u loogika järgi tähendab õppimine läbi oma kogemuste uute teadmiste ja oskuste loomist ning arendamist. See erineb õppimisest kui teadmiste üle kandmise arusaamast ehk klassikalisest koolitusest, kus üks tark tuleb räägib, kuidas maailmas asjad käivad. Ehk antud kontekstis nn juhtimise ABC (misasi see üldse on?) ja teooriad teleporteeritakse inimeste pähe ja ongi juht valmis. Ometi teavad inimeste koolitamise ja arendamisega tegelejad, et seda tüüpi klassikaliste koolituste mõju millegi ära õppimisele on marginaalne – vaid 10–15%. Ise tegemine ja selle tegevuse mõtestamine, tagasiside jne on need asjad, mis teevad ära tuntavalt suurema osa õppimise tööst.

Intelligentsuse seos edukusega

Äkki on sellise hierarhilise mõtteviisi – et tippjuhid on õppimise mõttes kuidagi võimekamad ja suudavad, erinevalt esmatasandi juhtidest, oma tööd mõtestada ja otsuseid teha – taga arusaam, et nad (ikka need hierarhias allpool olevad inimesed) pole, vabandust, piisavalt intelligentsed. Võib-olla. Ja võib-olla mitte. Uuringute järgi pole tavapärasel intelligentsusel ja inimese edukusel, mistahes mõõdupuu järgi, olulist seost. Ka intelligentsi mõttes puhta totu võib olla päris edukas – näiteid on nii Eestist kui maailmast. Ning vastupidi – Mensa klubi liikmeks (üliintelligentsed, kuni 2% ühiskonnas) olemine ei tähenda automaatselt edukust.

Tippjuhid sörgivad EQ sabas

Äkki siis on see seotud uskumusega, et nende – ikka needsamad väiksemad mutrikesed – emotsionaalne intelligentsus pole piisaval tasemel? Emotsionaalset intelligentsust (EQ), erinevalt tavapärasest IQst, peetakse üheks heaks markeriks, millega ennustada inimese edukust karjääriredelil. Ehk see, kas ja kuidas sa suudad oma tundeid kontrollida ja teiste tundeid mõista, on oluline oskus (muuseas, ka õpitav). Psühholoog ja nobelist Daniel Kahneman väidab, et inimestele üldiselt meeldib rohkem koostööd teha nendega, kes neile meeldivad. Isegi siis, kui viimased pole oma kompetentsidelt ja oskustelt niiväga tipptasemel. Ent uuringute järgi sõltub EQ ikkagi konkreetsest inimesest. Kui üldse on erinevus EQ puhul vastavalt juhtimistasemetele, siis kõige nirumad EQ näitajad on tippjuhtidel.

Kuristik teadmiste ja praktika vahel

Seega, kõik juhid tegelevad peamiselt probleemide lahendamisega. Kõik juhid tegelevad tulemuste saavutamisega. Kõik tegelevad motiveerimise, inspireerimisega. Ja kõigi eesmärk peaks olema teha paremaid otsuseid – muuseas, just seda, võimekust kiiresti oma tegevusest õppida ja teha kiireid otsuseid peab konsultatsioonifirma McKinsey salarelvaks, mis võib muuta organisatisooni tavapärasest erakordseks. Ent ühtedele pakutakse võimalust teha seda moel: kogemus, reflektsioon, analüüs ja järeldus, tegutsemine. Teistele aga: teoreetilised teadmised ja lootus, et midagi nendest haakub igapäevase praktikaga. Ja et ehk suudavad inimesed kuidagi ületada kuristiku, mis on nende kogemuse, praktilise meele ja teoreetiliste teadmiste vahel. Inimesed on võimekad, kahtlemata. Ent see kuristik võib vahest liiga suureks osutuda.

Allikas: Raimo Ülavere blogi