Rõivas kiusab Kallast

Tõsiasi, et peaminister ja president ei peaks olema ühest parteist, Reformierakonda arusaadavasti ei sega – ja tõenäoliselt neelaks selle alla ka avalikkus. Teadmine, et parlamentaarses Eestis pole presidendil niikuinii mingit erilist võimu ja tema roll Eesti avalikus elus on pigem sümboolne, ei lase presidendi rolli üle tähtsustada. Pole teab kui suurt vahet, kes Kadriorgu asub.

Rõivasel on hea Kallast natuke peetida, sest avalikkusel on veel hästi meeles, kuidas 2014 ebaõnnestus Kallase plaan peaministriks asuda. Mäletatavasti leppisid tollane peaminister Andrus Ansip ja Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas kokku, et vahetavad kohad. See tehnoloogiline vangerdus kukkus läbi, sest Kallasel tõmbas tookord vaiba alt tema enda erakond. Pikalt eemal olnud Kallasele tuli üllatusena, et tal pole oma erakonnas seda toetust, mida ta vaikimisi eeldas. Reformierakond kogus ennast tekkinud segaduses erakordselt kiiresti ja tegi Rõivase peaministriks, Kallas aga jäi avalikkuse mällu foto kaudu, mis näitas teda lüüasaaja ja põgenejana läbi lennujaama „trellide“.

Vahepeal on asjad eeldatavasti paranenud, sest muidu Kallas esimesena pead tulle ei pistaks. Aset on leidnud lähenemine Rain Rosimannusega, kes osales Kallase kampaanias ALDE juhiks kandideerimise aegu. Küllap pole Kallas ka muidu aega raisanud ning teab avalikkusest tunduvalt paremini, kui suure osaga Reformierakonna toetusest võib ta arvestada. Küllap arvestab ta ka võimaliku järjekordse reetmisega.

Marina Kaljuranna suur avalik toetus ei pruugi Kallase šansse vähendada, sest Reformierakond otsustab lõpuks puhtpragmaatiliselt. Kahe tugeva kandidaadi olemasolu tuleb parteile kasuks ning seetõttu lastakse ilmselt neil kahel pikalt praadida. Seda enam, et Edgar Savisaare mõjuvõim Keskerakonnas kahaneb pidevalt. Seniste kahtlustuste saamine süüdistuseks ei mõjuta küll tema andunud jüngreid, küll aga võiks avalikkust lõbustada ettekujutus, kuidas Savisaar hakkaks presidendina Kadriorust kohtumaja vahet voorima. Selles plaanis on kõnelemine Savisaarest kui presidendikandidaadist pigem naljanumber kui tõsiselt võetav asi.

Kaljuranna suur avalik toetus ei põhine siiski mitte niivõrd tema tööl välisministrina, nagu ta ise ütleb, kuivõrd isiksusel ja tõsiasjal, et ta on parteitu. Parteisse astumata võis Kaljurand jätta just soovist presidendiks kandideerida.

Kuni president on eelkõige parteide kokkuleppe tulemus, ei ole tema valimises ka kuigi palju huvitavat. Huvitav oleks siis, kui esile kerkiks mõni tugev parteitu kandidaat, kellel oleks lootust saavutada küllaldane parteide toetus. Sellist praegu ei paista.