Raha kapist välja!

Rikaste TOP, Dividendide TOP, eelmisel nädalal välja tulnud uus Palga TOP… need on mõned Äripäeva algatused, mille eesmärgiks on näidata Eesti jõukamaid inimesi. Neid, kellel on enam ettevõtlusvara. Neid, kes teenivad, aga ka maksavad oma töötajatele tavapärasest enam.

Kõigi nende aastate jooksul, mil me oleme jõukatest Eestis kirjutanud, on mind vaevanud võltsvagadus ja häbelikkus, mis seda teemat ümbritseb. Kusjuures häbi oma rikkust tunnistada ja seda näidata on aastatega hoopis süvenenud. Raha püsib Eestis häbelikult kapis ja tõmbub üha enam selle tagumisse nurka.

Paradoksaalne, kuid esimestel turumajanduse aastatel, mil rikkus tekkis, olgem ausad, suures osas tutvuste ja ka (maksu)pettuste pealt, juleti rikas olemist praegusest enam esitleda. Mäletate aega, kui maksuamet edastas suurema aastase tuluga eraisikud ja mõned neist julgesid oma nime avaldamise õiguse maksuametile anda? Sellest on kaua möödas.

Me räägime praegu palju sellest, et majandus on tardunud ja raha ei liigu. Et ühiskonna jaoks liiga suur osa ettevõtjatest on kaotanud ambitsiooni kasvada ja rahuldunud olemasolevaga.

Miks? Kas äkki on üheks põhjuseks mingi kollektiivne arusaam, mis omakorda tuleneb kusagilt rahva kollektiivsest mälust,  et rikas olla pole uhke ja hää? Et rikkus on häbiasi, mille poole on patt püüelda? Et piisab küll, leib laual ja lapsed kaetud. Säästmine hea, kuid suur teenimine, eriti laenuvõimendusega on halb?

Mõni ime, et paljudele noortele pole rikkad eeskujuks ja ei motiveeri ettevõtjateed ette võtma. See pluss noorte soovimatus end karjäärile pühenduda pluss järjest kahaneva riikliku pensionisüsteemi võimekus toob kaasa ühe murettekitava nähtuse. Nimelt ei ela üsna suure tõenäosusega praegu tööturule sisenenud põlvkond Eestis majanduslikult paremini oma vanematest. See on esimest korda viimaste aastakümnete jooksul. Muide, mida see tähendab valimistel, hakkame alles nägema.

Ma ei räägi rikkuse kapist välja tulemisel mitte luksusautoga kohtumaja ette sõitmisest, vaid ausalt silma vaatamisest ja kinnitamisest, et jah, olen edukas ja olen varakas. Kinnitamisest, et olen siia ise jõudnud. Ja rikkamaks saamise tungi tunnistamisest.

Ning kindlasti sõna võtmisest. Eesti ühiskonnas on väga vähe kuulda rikaste häält. Kuulda seda, et rikkuse teenimist peab soodustama, sest rikkad inimesed veavad üles ka järgmiste tuludetsiilide tasemed. Kõik see sotsiaalmaksu lae teema. Aga ka see, et teatud määral võiks jõukuse akumuleerimist nt kapitalimaksudega selle eest siis tasakaalustada. Sest raha on tööriist päris paljude asjade ravimisel, sh elatustaseme ja tervena elatava eluea tõstmisel. 

On paratamatu, et kui tahame rikast ühiskonda, peame taluma rikkaid inimesi. Kas me ikka talume? Mida rikkam ühiskond, seda suuremat tasu saavad tippjuhid, kes, tõsi, tõmbavad sellega kaasa ka alumised palgadetsiilid. Oleme tippjuhtide osaga ikka nõus? Kapitalismi pahe on hüvede ebavõrdne jaotus. Selle alternatiiviks oleva sotsialismi pahe, nagu teame, on aga hädade ja vaesuse võrdne jaotus. Kumba siis tahame?

Mittekorruptiivses ühiskonnas (Eesti seda suuresti on) näitab raha inimese võimekust. Inimene ongi majanduslikult nõnda tark, kui palju tal on raha. Jah, lollim oma rahast saab olla, kuid kuna Eestis pole pärandatud raha veel märkimisväärselt, on raha valdavalt ise teenitud, käimas on n-ö esimene põlvkond. Seega on raha ka ise ära teenitud. Seega pole vaja seda häbeneda.

Inimene, kes vabandab, et ta on rikas, ei püsi kaua rikkana. Inimene, kelle sõnul on raha saatanast ja määrib inimest, unustab, et kogu inimkonna ajaloo vältel, mil inimene on pidanud teise inimesega kaupa tegema, on ainus aseaine raha asemel olnud püssisuu. Ses mõttes on raha aus ühiskonna baromeeter.

Raha olemust täpselt tabanud Ayn Rand on toonud parima näitena rahariigist välja Ameerika Ühendriigid – just seal tekkisid esimest korda ajaloos arvestatavad varandused töö, mitte vallutustega (jättes orjandusliku aja kõrvale). Just ameeriklased lõid fraasi raha tegema (to make money). Senimaani oli rikkust käsitletud kui statistiliselt kindlaksmääratud suurust, mida tuli ümber jagada. Ameeriklased olid esimesed, kes said aru, et rikkust saab luua.

Ja saab luua ausalt. Raul Pint, kelle sõnul ärimehe ainus siht on endale rohkem tulu tuua ükskõik missuguste vahenditega, ei esinda eesti ettevõtjat. Paljud nii ei mõtle.

Rikkuse loomises pole midagi häbeneda. Seda saab ja peab ausalt looma. Laseme raha kapist välja ja hakkame temasse võltstundeta suhtuma. Rikkad pole ei tõprad ega ka inglid. Nad on tavalised inimesed oma tavaliste puudustega. Kuid puudused või voorused ei teki rahast, need on inimese põhiolemus.