Võõras kaak memme vara kallal

Kahjuks tundub, et väikese tulususe tõttu ei taha või ei tasugi neid aidata, kõlagu see nii ebainimlikult või mitte. Tõsi, üksikud vanainimesed, kellel pole kellelegi oma kinnisvara pärandada, saavad alati minna vanadekodudesse ja nende vara realiseeritakse kulude katteks. Aga mis saab siis, kui pensionär ei sooviks oma kodust lahkuda, vaid tahaks, et keegi käiks teda tema kodus hooldamas ja tal silma peal hoidmas? Sellist varianti praegu ametlikult Eestis pole. Mujal maailmas, näiteks Inglismaal ja Kanadas, on see aga laialdaselt levinud ja igati menukas valik.

2012. aastal pakkus kinnisvarapensioni teenuse rakendamise mõtte välja tollane sotsiaalminister, praegune peaminister Taavi Rõivas. Küsimuste peale, mida ta praegu selle valdkonna vajalikkusest arvab, suunas ta mind vaid teise ministri, Margus Tsahkna poole. Peaministril endal oli selleks liiga kiire. Pärast nelja päeva kommentaariootamist ütles sotsiaalkaitseminister Tsahkna, et kuigi talle on sümpaatsed ideed, mis aitaksid pensionäridel oma elukvaliteeti parandada, pole valitsusel midagi selle tegemiseks kavas.

Riik: probleemi ei ole

Nii see teema aina silma alt ära vajubki ja eakad jäävad tähelepanu alt välja. Paljud neist ei usalda eraettevõtteid, ent riik ei näe probleemi. Pole siis ime, et need, kes sõlmivadki vanuritega lepinguid, mille järgi nad saavad mõne kindla hüve eest eakate kinnisvara pärast nende surma endale, tunduvad allilma sahkerdajatena.

Kinnisvarapensioni kehtestamist tuleks veelkord arutada ja kaaluda, sest pensionäridel peaks olema rohkem variante kui vaid kohalikku hooldekodusse minek.