Toome Eestisse 10 000 inimest aastas

Rootsi eeskuju

Miks ei võiks Eesti riik suunatult kutsuda meile sobivast kultuuri-, haridus- ja tööruumist inimesi Eestisse elama ja tööle? Ukraina. Valgevene. Miks mitte ka Venemaa. Või Aasia.

Võtta ambitsioonikas eesmärk – 10 000 kätepaari aastas Eestisse juurde! Luua tulijatele keeleõppeprogrammid, kindlustada ajutise elamisega, suunata nad võimalikult kiirelt tööturule, suurendada lasteaiakohtade arvu. Teha seda kõike süsteemselt. Nii, et siin juba ees olijad ei kannataks, vaid hoopis võidaks. Mitte võidelda soovimatu immigratsiooniga, vaid võtta ohjad enda kätte ja tegeleda soovitud immigratsiooniga.

No võtkem näiteks Rootsi, väike Põhjala riik. Rootsi elanikkond kasvab 1,5% tempoga aastas. Sellist asja pole juhtunud 1860ndatest saadik. Sel sügisel peaks Rootsil täis saama 10 miljoni elaniku piir, märkamatult ollakse Soomest juba kaks korda suurem. Aastaks 2060 oodatakse Rootsi rahvaarvuks 13 miljonit. Lisaks loomulikule iibe kasvule (sündide arv ületab surmade arvu) on põhjuseks loomulikult immigratsioon.

Eesti mõistes tähendaks +1,5% 20 000 inimest aastas. Arvestades, et oleme vaesem ühiskond ega jõua sellist hulka omaks võtta, võiks pool Rootsi tasemest ehk 10 000 jõukohane olla.

Rootsis on täna välismaal sündinute osakaal 17%. Eestis on see 15%, peaasjalikult Venemaal sündinute tõttu. Rootsis oodatakse välismaal sündinute osakaalu kasvu aastaks 2060 22%.

Toome nad ja võtame omaks

10 000 inimese aastas Eestisse toomisel kerkib välismaal sündinute osakaal loomulikult ka meil, kuid kui me panustame energiat ja raha sellesse, et nad tunneksid end siin omana, on võimalik suuremaid probleeme vältida.

Me laseme end kohutada terrorirünnakutest Euroopas, eriti Prantsusmaal. Laseme end kohutada immigratsiooni-vastasest Brexitist. Laseme end kohutada ka meie enda venekeelsetest, osalt neist, kes tunnevad end siin senimaani võõrastena.

Need riigid, kus on täna probleemid, tegid omal ajal valesti ühe suure asja. Nad lasid immigrandid riiki, kuid siis unustasid nad, jätsid nad omaks võtmata. Ei ole midagi hullemat kui end eemaletõugatuna tundvad inimesed. Just see tekitab vägivalda, rahulolematust, mittemõistmist. Meil on võimalik nende ja meie enda 90ndatel tehtud vigu vältida, et lõpuks kasvama hakata. Kasvuprobleemidega tegelemine on igal juhul hoopis huvitavam ja edasiviivam kui tegelemine kahanemismuredega.